/ ENLi arvamuslugu Delfis: Noortest, noortepoliitikat ja kaasamisest

Noortest, noortepoliitikat ja kaasamisest

Noortepoliitikast ei räägita ühiskonnas just tihti. Räägitakse majandus-, sotsiaal-, haridus- jm poliitikatest. Aga kui palju me üldse teame sellest, mis peitub mõiste „noortepoliitika\” taga ning millised on tänasel päeval peamised väljakutsed, mis takistavad noortel täisväärtuslike kodanikena ühiskonnaelus osalemist?

Püüan teha asja võimalikult arusaadavaks ning seeditavaks, sest õigupoolest ei olegi selles midagi keerulist. Olgu kohe alguses öeldud, et noortepoliitika ei ole asi iseenesest.  Eesti noorsootöö strateegia käsitluses on Eestis viljeletava noortepoliitika näol tegemist laiema valdkonnaga, mida iseloomustab ühtne lähenemine kõikides noore elu puudutavates valdkondades. Seega, kui me räägime noortepoliitikast, siis hõlmab see endas sotsiaal-, haridus-, tööhõive- , pere-, keskkonna-, kultuuri- jne poliitikaid. Seda viimast loetelu nimetatakse noortepoliitika toimealadeks ja tulenevalt sellest, et neid valdkondi, mis noore elu ühel või teisel viisil puudutavad, on palju ning nendele on mingi tulemuse saavutamiseks vajalik kuidagi ühtselt läheneda, viiakse Eestis ellu mitte lihtsalt noortepoliitikat, vaid lõimitud noortepoliitikat.  

Euroopa ja kogu arenenud demokraatliku maailma noortepoliitika üks kandvatest põhimõtetest on, et noortepoliitikat ei tehta mitte noortele, vaid koos noortega.  Eelnevaga sai loodetavasti mingigi vastuse küsimus „Millistes küsimustes peaks noori kaasama?\”. Õige vastus on: kõikides teemades, mis vähegi noore inimese elu puudutavad – olgu selleks siis otse ja ainult noortele suunatud tegevused, näiteks noortekeskuse rajamine või siis teemad, mis puudutavad meid kõiki: näiteks tee-ehitus, ühistransport, arstiabi.

Murettekitava asjana sunnib ennast esile tooma ühiskonna suhtumine noortesse. Nii vanemate onude-tädide hoiakud stiilis „laps räägib siis, kui kana pissib\”, kui ka kahjuks ametkondade ja institusioonide vähene teadlikkus sellest, mida noorte kaasamine neile annab. Noor inimene on endiselt paljude jaoks kui mingi ese, kelle ainsateks ülesanneteks on koolis käia ja ema-isa sõna kuulata. Aga ei ole nii! Pole kunagi kusagil olnud, aga kõige vähem on see niimoodi 21. sajandi Euroopa Liidu liikmesriigis. Noor on isiksus, kes peab üsna varsti võtma üle riigivalitsemise, aga ka muud juhtivad positsioonid, olgu see siis kellegi kodutalu juhtimine või õpetaajaamet koolis. Aga kuidas me siis kasvatame nendest noortest paremaid, edukamaid ning õnnelikumaid inimesi, kui me ehk ise oleme? Kas piisab sellest, et koolis õpetame tulevastele riigiisadele seda, et kõrgeima võimu kandjaks on rahvas, aga tähtsate otsuste tegemisel noorte sõna kuulda ei võta? Või siis hoopiski selgitame järgmise põlvkonna taluperemehele, et lehm annab piima, kuid hoiame ta lehma nisadest võimalikult kaugel?

Tänapäeva kool ei anna ega peagi andma absoluutselt kõike, mida eluks vaja läheb.  Eesti haridussüsteemis on palju puudusi, kuid ma väidan, et kõiki neid lünki on tänasel päeval võimalik täita ka teiste vahenditega. Noorte osalemiseks otsustusprotsessides ning eluks vajalike kogemuste ja oskuste omandamiseks on loodud noorte osaluskogud ja noorteühendused. Tollede aktiivsetest ja teotahtelistest tulevikutegijatest koosnevad noortekoosluste eesmärk ei ole oma sõprusringkonnaga kusagil klassinurgas teistest isoleerituna „oma asja\” ajada. Vastupidi – need ühendused on rajatud selleks, et teha asju koos noortega ja täiskasvanutega. 

Need „asjad\”, mida tehakse – ürituste korraldamine, oma kodukoha, kooli või riigi asjades kaasa rääkimine, erinevate projektide läbiviimine – on kõik kantud soovist saada heaks ja aktiivseks kodanikuks. Selles pole ju midagi kuritegelikku, või kuidas? Aga olgem siis vastutulelikud ja ärgem võtkem noortelt, kes tulevad teie juurde mõttega asutada mõni noortevolikogu või ellu viia mõni uudne idee, viimastki tahet õppida olema hea kodanik. 

Teie, kes te olete ametnikud, poliitikud, noorsootöötajad, õpetajad ja mis iganes positsiooni kandjad – teie käes on võim kasvatada tänastest noortest hoolivad, ühiskonnaelus aktiivselt osalevad õnnelikud tulevikutegijad. See jõupingutus, mis tuleb teha selleks, et küsida enne otsuste langetamist ka noorte arvamust (olgu selleks siis üksiknoore, noorte osaluskogu, noorteühenduse vms tasand), tasub teile kuhjaga ära. Lisaks sellele, et noored tunnevad otsustusprotsessides osalenutena kaasvastutust tehtud otsuste eest, on noorte kaasamisel  veel üks oluline lisaväärtus – teie suhtumine noortesse täna kujundab meie riigi homse näo.

Ole Sa ametnik mõnes ministeeriumis, vallavanem või koolijuht – noori saab alati kaasata veel rohkem ning tõhusamalt, kui Sa seda seni teinud oled. Võtkem korraks see hetk ning mõelgem oma positsioonist lähtudes selle peale, mida saan mina ära teha selleks, et tänastest noortest ei kasvaks ükskõikseid, oma laste arvamusest mittehoolivaid korruptiivseid passiivseid ühiskonnaliikmeid.

On see lahendus siis juba ammu välja käidud noortevolikogu/noortekomisjoni loomise ideele rohelise tule andmine, mõne noorte esindusorganisatsiooniga/(üli-)õpilasesindusega kontakti loomine või seaduseelnõu algatamine valimisea langetamiseks või noorte osaluskogude seadustamiseks – kõik aitavad maailma paremaks paigaks muuta!

Autor: Martti Martinson, Eesti Noorteühenduste Liidu noortepoliitika spetsialist
Arvamus Delfis, 10. juuni 2009
Viide Delfi artiklile