5. aug. 2022

Oled sa kunagi pead murdnud, kuidas mõõta enda organisatsiooni osalust? Osalusprogrammi juht Maarja Mehiste heidab pilku kolmele osalusteooriale, mille abil on võimalik seda teha.

Osalusteooriad selgitavad elaniku, organisatsiooni või institutsiooni asetumist osaluse mõõtmel ning aitavad leida osaluse tähtsuse ning sihtgruppide kaasamise praktikad tuginedes teoreetilisele allikale. Klassikaline osalemise raamistik, mille Sherry Arnstein 1960. aastatel koostas, on lähtepunkt kodanike osaluse analüüsimisel ja otsuste tegemisel [1]. Arnsteini redel kirjeldab osalemise hierarhiat, mis ulatub mitteosalemisest kuni märgilise tasemeni, milleks on kodaniku võim. Roger Harti osaluse redel spetsialiseerub just noorte osaluse mõõtmele ja väidab, et täiskasvanud kipuvad sageli noorte pädevust alahindama, kasutades neid samal ajal protsessides mõne põhjuse mõjutamiseks. Laurie S. Jackson toob elanike osaluse juurde lisaks vormilisele struktuurile ja tegevustele ka kaasamise astmete omadused [3].

Sherry Arnsteini kodanike osaluse redel

Arnsteini kodanike osaluse redelit peetakse üheks klassikalisemaks osaluse teooriaks, mille eesmärk on võimalikult suure hulga elanike kaasamine ja osalus. Arnstein tugineb oma teoorias deklaratsioonile, et elanike osalus on nende jõud. Ta väitis, et osalust ei saa olla ilma võimu jagamiseta või ülekandmiseta ja võimu ümberjagamine võimaldab kaasata neid, kes on poliitilistest ja majanduslikest otsustusprotsessidest eemal. Selle strateegia abil määratakse, kuidas jagatakse informatsiooni ning kes on konkreetne sihtgrupp, keda soovitakse kaasata. Lisaks loob see eesmärke ja suundi, millega poliitika kujundamises arvestama peab. [4][5] Arnstein’i osaluse tüübid jagunevad kaheksale osalustaseme tüpoloogiale, mis aitab selgitada illustreerivalt osaluse taset. Arnstein tõi kriitikana välja selle, et elanike kaasamise protsessid olid mõeldud välja selleks, et asendada tõelist osalust [4]. Ehk eesmärk ei ole niivõrd võimaldada inimestel osaleda poliitikaprotsessis ja kavandada ning mõjutada seda, vaid otsustajate eesmärk on elanikke harida. Kui kodanikule ei anta võimu, et poliitilisi protsesse mõjutada, siis tegelikult ei ole ka osalust [3].

 Arnsteini kodanike osalemise redel jaguneb kaheksaks osaks, mis omakorda jaguneb kolmeks: näiline osalus (redeli astmed 1-2), sümboolne osalus (redeli astmed 3-5) ja kodanike võim (redeli astmed 6-8).
Redeli esimest astet ehk manipuleerimist võib lugeda kui osaluse illustreerimist, kus avalikud institutsioonid, organisatsioonid ja administratiivpool eksitavad elanikke ehk annavad neile näilise võimaluse osalemiseks. Sihtgruppidele antakse võim protsessis, mis tegelikult on loodud nende võimu takistamiseks. Arnsteini sõnutsi on see olukord, kus elanikud paigutatakse näiteks komisjoni, et neid harida või nende vaateid kujundada, kuid tegelikult tähistab see hoopis osaluse moonutamist [4].
Redeli teine aste ehk teraapia loeb osalemist viisil, kus ametnikud püüavad moonutada olukorda, ehk tekitavad elanikes tunde justkui nendes oleks probleem, kuigi probleem on hoopis väljakujunenud poliitikas.

Kolmas aste ehk informeerimine on justkui esimene ja oluline samm osaluse laiendamisel, kus elanikke teavitatakse nende õigustest, kohustustest ja valikutest. Seda astet võib lugeda kui esimese sammuna osaluse suunas, kuid tegemist on ühesuunalise teabe levitamise osalusvormiga ilma tagasisidet andmata.

Neljas aste ehk konsultatsioon on Arnsteini järgi elanike arvamusega arvestamine. Inimesi nõustatakse läbi tehtud uuringute ning sisendi panus jääb vaid idee tasemele. Sellist osalust mõõdetakse kvantitatiivselt, ehk kui palju inimesi osales näiteks koosolekul või kui palju vastas küsitlusele.
Sümboolne osalus ehk 5. aste on kodanike osalus läbi piiratud mõju ehk rahvast kaasatakse vaid selleks, et näidata nende osalust.
Redeli 6. aste on partnerlus, mis toimub siis kui avalikud institutsioonid või ametnikud võimaldavad kodanikel pidada läbirääkimisi paremate lahenduse üle, sh esitada ka erinevaid taotlusi või jagada toetusi. Teisisõnu on see olukord, kus toimuvad läbirääkimised kodanike ja otsustajate vahel.
Delegeeritud võimuks ehk 7. astme osaluseks saab lugeda olukorda, kui avalikud institutsioonid loobuvad mingil määral teatud kontrollmehhanismidest, juhtimisest, otsustusõigusest või rahastamisest. Näiteks toimivad nii erinevad kodanikuühendused, mille ülesandeks on programmi haldamine, mitte ainult avaliku institutsiooni poolt juhitud programmis osalemine.
Viimane redeliaste on kodaniku kontroll ehk olukord, kus osalejad saavad juhtida programmi või institutsiooni ning vastutavad täielikult poliitika elluviimise eest. [4]

Laurie Skuba Jacksoni kaasaegne avalikkuse kaasamine

Jacksoni teooria tugineb asjaolul, et poliitika analüüsiks ja planeerimiseks kulub aega enne mis tahes avalikkuse kaasamise protsessi algatamist [3]. Selline analüüs koosneb 1) sidusrühmade tuvastamisest ja analüüsimisest, 2) asjakohaste eesmärkide seadmisest.

Abs [6] soovitab Jacksonile tuginedes koostada kõikehõlmavad sidusrühmade nimekirjad, mis kannavad endas elanike huvisid, sealhulgas kohaliku tasandi inimeste omi. Enne planeerimisprotsessi algust tuleb üldsust pooleliolevast plaanist teavitada ja avalikkuse kaasamine on selles etapis suunatud teadlikkuse tõstmisele ja huvi tekitamisele. Nõuetekohase käsitlemise korral võib see avalikkuse kaasamise etapp alata ausate ja konstruktiivsete protsessidena kogukonna ja otsustajate vahel. Siiski on valitsustel kalduvus läheneda nendele eesmärkidele kahe konkreetse tegevuse kaudu:

• ajalehekuulutused,
• avalikud koosolekud.

Avalik koosolek kui avalikkuse kaasamise mehhanism on liigselt ülekasutatud ja halvasti rakendatud [7][8]. Rahvahariduse vaates on oluline, et info oleks kättesaadav kogukonna gruppide kaudu. Kui ideed on välja töötatud või eelnõud valmis, siis on vaja levitada neid ka laiemaks kogukonnaga konsulteerimiseks. Traditsiooniliseks vahendiks peetakse rahvakoosolekut, kuid Connor [7] ja Dorcey jt [8] soovitavad alternatiive nagu vähem formaalsed avatud uste päevad, fookusgrupid ja küsitlused. Eesmärk ei ole vaheplaani otsuseid “müüa”, vaid arutleda ja koguda tagasisidet loodud ideedele [3]. Ideede genereerimise etapp on avatud ja tugineb sihtgrupi asjatundlikkusele, mida võib pidada ka eksperthinnangu andmiseks ning konsensuse otsimise etapis tehakse koostööd ja jagatakse võimu.

Roger Harti noorte osaluse redel

Hart (1992) väidab, et tihti kipuvad täiskasvanud noorte pädevusi alahindama ja sellest tulenevalt mõjutavad ise noorte osalust protsessis. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Arenguprogramm (United Nations Development) kirjeldab tõhusat ja sisukat osalust läbi kolme omaduse:

• konsultatiivne: noorte häält kuulatakse läbi täiskasvanute määratud konsultatsiooni,
• noorte juhitud osalemine: noortel on otsene mõju otsuste tegemisel ning kogukonnas,
• koostöö: noored osalevad regulaarselt poliitilistes otsustusprotsessides. [9]

Lisaks Arnsteini kodanike osalusele on Hart [2] kitsendanud redeli suunda noorte osalusele ja selle raamistikule. Harti redelil on kaheksa astet, millest kolm alumist kirjeldavad osalust, mis tegelikult on näiline ja noori mitte-kaasav ning redeli astmed 4-8 kirjeldavad noorte osaluse erinevaid tasandeid. Kuid nagu joonisel 4 kirjeldatud, võib noorte osalus ka konkreetsetes tegevustes erinevatel osalusastmetel paigutuda.

Osalusteooriaid on erinevaid ning tihti ei vasta üks teooria täielikult mingi osalusvormi täielikule määratlemisele. Pigem nähakse seost tegevuste raames mingi konkreetse astmelise määraga, näiteks ühe tegevuse raames on noortevolikogu ühel astmel ning mingites teistes tegevustest teisel. Kuid siiski on teoreetiline lähenemine hea lähtekoht, et määratleda enda organisatsiooni poliitika kujundamises ning vaadelda suundasid, kuhu püütakse jõuda. Kindlasti tuleb märgata näilist osalust ning mõista manipulatsiooni, kus osalus ja otsuste mõjutamine tegelikult ei toimu.

Viited

[1] Burns, D. et al. (1994) The politics of decentralization: revitalizing local democracy, London: Macmillan.

[2]Hart, R. (1992) Children’s participation: From tokenism to citizenship. UNICEF
International.

[3] Jackson, L.S. (2002) Contemporary Public Involment: toeard a strategic approach. Local Environment, Vol 6, No. 2, 135-147.

[4] Arnstein, S. R. (1969) A ladder of citizen participation, Journal of the American Institute of Planners, 35(4), pp. 216–224.

[5] Farthing, R. (2012) Why youth participation? Some justifications and critiques of youth participation using New Labor’s youth policies as a case study. Youth & Policy. no. 109. pp. 71–97. Võrgulehel https://www.youthandpolicy.org/wpcontent/uploads/2017/06/farthing_why_youth_participati on.pdf

[6] Abs, S. (1991) Improving Consultation: stakeholder views of EPD public processes (Victoria, Ministry of Environment, Lands and Parks).

[7] Connor, D. M. (1990) Managing NIMBY in the 1990s: principles and cases for waste managers, in: 12th Canadian Waste Management Conference Proceedings, pp. 73–76 (Ottawa, Environment Canada).

[8]Dorcey, A., Doney, L. & Rueggeberg, H. (1994) Public Involvement in Government Decision-making: choosing the right model (Victoria, Round Table on the Environment and the Economy).

[9] UNDP (2013). Enhancing Youth Political Participation throughout the Electoral Cycle. A Good Practice Guide.