25. juuli 2023

Euroopa Noortefoorumi akadeemia kokkuvõte

On hea vanasõna mis ütleb, et alati leidub meres suurem kala. Antud juhul tähendab see, et ENLil riikliku katuseorganisatsioonina leidub Euroopa tasandil noorteühenduste liitusid ja rahvusvahelisi noorteorganisatsioone koondava Euroopa Noorefoorumi (YFJ) näol veelgi suurem katuseorganisatsioon. Euroopa Noortefoorum on platvorm, mis esineb üle 100 noorteorganisatsiooni ning koondab kümneid miljoneid noori kogu Euroopast. Noortefoorumil on kolm peamist eesmärki, milleks on noorte suurema osaluse tagamine, tugevamate noorteorganisatsioonide toetamine ja noorte autonoomia ning kaasatuse suurendamine. Just YFJ poolt oma liikmetele korraldatud akadeemias oligi ENLi juhatuse aseesimehel Kaarel Taimlal võimalik osaleda. Muideks, kui Brüsselist võib leida mitme tähtsa organisatsiooni peakontori (nt Euroopa Parlament ja NATO), siis teadlikum külastaja leiab EP lähedalt ka YFJ kontori.

Seekord jäi kontorikülastus küll lühikeseks ning koolituspäevad (26.06-29.06) möödusid hoopis lähedalasuvas Dworpi noortekeskuses. Teemad, mida seal käsitleti, olid näiteks poliitika ja institutsioonid, kampaaniad ning kommunikatsioon, isikliku professionaalsuse arendamine, raha kaasamine ning projektid. Antud kokkuvõttes räägime juba täpsemalt sellest, kuidas edukalt juhtida vabatahtlikke, kaasata oma tegevustesse vähemate võimalustega noori ja olla erinevatest kommunikatsioonistiilidest teadlikuna parem suhtleja.  

Vabatahtlike kaasamine – mida silmas pidada?

Gabriella Civico on CEV (Center for European Volunteering) juhina töötanud alates 2012 aastast ning võtnud enda eesmärgiks arendada poliitikat ja lähenemisi valdkondades, mis puudutab vabatahtlikust. Ta on saanud bakalaureusekraadi Surrey ülikoolist (UK) ja magistrikraadi Hulli ülikoolist (UK) ning on nõutud ekspert mitmete Euroopa organisatsioonide juures. Gabriella võrdles alustuseks vabatahtlikke tuuleveskitega. Eesti keeles on vanasõna: „Kus tuul, seal meel“, aga Gabriella selgitas sellist nähtust lihtsalt muutunud reaalsusena. Aina enam võib täheldada seda, et vabatahtlikud tahavad teha mingit konkreetset ülesannet ja seda pigem lühiajaliselt. Tema sõnul ei ole mõtet selle olukorraga väga võidelda ning pigem tuleb muutustega kohaneda. Ka just selles mõttes, et kuidas me vabatahtlike näeme, sest enam ei saa vabatahtlikesse suhtuda nagu ülejäänud meeskonda, eelkõige kui palgatöötajatesse.

Meeles tuleb pidada seda, et kui töötaja otsib aktiivselt võimalust ennast tööle rakendada, siis vabatahtlik ei pruugi seda teha. Kui sa soovid leida organisatsioonile vabatahtlikke, pead sa neile ise pakkumise tegema. Mida vahetumalt ja otsemalt sa seda teed (räägid nt tuttavaga), seda parem. Samuti ei saa eeldada, et vabatahtlikele saab ette laduda töökohustusi samamoodi, nagu seda tehakse töötajatele. Nagu tuuleveskid, on ka vabatahtlikud väga erinevad ja sellega peab arvestama. Mõned on näiteks väga nähtavad ja aktiivsed, aga teised pigem mitte. Vabatahtlikel on väga erinevad rollid, teadmised ning oskused ja kõigest sellest on vaja temaga tegeleval inimesel aru saada. Kõige parem on küsida, millega vabatahtlik tagab ise tahab tegeleda. Kui vastus ei ole selge või vabatahtlik ise ka täpselt ei tea siis tuleb appi intuitsioon. Endalt peaks näiteks küsima: “Kas vastuvõetav vabatahtlik tahab pigem olla nähtav või mitte?” Kui ta seda soovib, siis anna talle näiteks ülesandeid, mis võimaldavad tal avaliku esinemisega tegeleda. 

Samuti peab silmas pidama, et tunnustus on vabatahtlike puhul väga oluline ja tunnustama peab kõiki. See tähendab, et ära tunnusta ainult päeva juhtinud vabatahtlikku, vaid ka seda inimest, kes töötas telgitagustes. Muidu eeldatakse, et sündmusel kõik sujus tänu esile tõstetud inimesele (inimesed olid registreerimislauas jms) ja seda vabatahtlikku, kes selle võimalikuks tegi, päriselt ei märgatagi. Selline märkamata ja tunnustuseta jäänud vabatahtlik lahkub organisatsioonist kiiresti. 

Oluline on, et vabatahtlike koordinaator teeb endale täpselt selgeks, miks on vabatahtlikke vaja ja milline on nende roll organisatsioonis tegutsedes. Vabatahtlik peab aru saama, mis on tema tööülesanne ja mida selle teostamine endaga kaasa toob ning kuidas see panustab suuremasse pilti. Kirjas peavad olema ka kokkulepped, mis juhtub näiteks siis, kui midagi läheb hästi või veel enam, halvasti. Kättesaadav peab olema ka info selle kohta, kuidas kaetakse vabatahtliku tegevuse käigus tehtud kulusid – vabatahtlik võib karta täita ülesandeid, sest kui midagi läheb katki või valesti, siis tema peab tegelema tagajärgedega. Samuti on oluline määratleda näiteks sündmusega seonduvad kulutused – kas vabatahtlik  peab tekkinud kulud katma või kuidas päriselt käib ostmis- ja hüvitamise protsess selles kontekstis. Need ei ole Gabriella sõnul iseenesest mõistetavad asjad. 

Lõpusoovitusena tõi ta välja, et lisaks vabatahtlike koordinaatorile peaks vabatahtlikele kindlasti olemas olema ka mentor. Parem on, kui see mentor ei ole otseselt organisatsiooniga seotud. Tema ülesanne on aidata vabatahtlikul oma tegevust mõtestada ja toetada ning uurida, kuidas tal läheb (kas vabatahtlikud on rõõmsad, kas neile meeldivad antud ülesanded jne). Siis nad saavad rääkida kartuseta, et nende poolt antud informatsiooni kasutatakse nende vastu.

Kuidas kaasata noori, kellel on vähem võimalusi?

All Together in Dignity Fourth World (ATD Fourth World) esindaja sõnul nähakse vähemate võimalustega noorte puhul tihti ainult majanduslikku ehk rahalist aspekti. On aga oluline mõista, et vähemate võimalustega noorte mõiste on palju laiem ning võib tähendada ka näiteks normaalse töö puudumist, keha, vaimu ja hinge kannatamist, sotsiaalset väärkohtlemist, ebakindlat sissetulekut, sotsiaalsete pädevuste puudumist jpm. Kuidas selliseid noori siis kõige paremini kaasata? Koolitaja sõnul algab kõik ikkagi ürituse planeerimise esimesest faasist – sisendikorjest. Juba kohe alguses peab olema läbi mõtestatud see, kuidas üht või teist gruppi kaasatakse – arvestama sihtrühma erisuste, eesmärkide ning ka eelarvega. Vähemate võimalustega noorte kaasamine on tihtipeale kallim ning võib vajada näiteks spetsiifilist toitu, abilisi tugiisikute näol, kõigile ligipääsetavat rendiruumi jne. Kui sul on soov tegevustesse kaasata vähemate võimalustega noori, siis ei tohi kunagi midagi eeldada, vaid sihtrühma vajadused tuleb välja selgitada sihtrühma või asjatundjatega otsesuhtluses. Ekspert võib olla teemaga kursis spetsialist või isegi tuttav, kes on ka ise vähemate võimalustega (nt ratastoolis).

Üritusele kutsumisel ei tasu saata kõigile sihtrühmadele ühesugust sõnumit. Läheneda tuleb personaalsemalt ning vajadusel teha seda otsesuhtluses silmast-silma,  inimeselt-inimesele. Vähim, mida saab teha, on juba ürituse kujundusele märkida, et oodatud on ka näiteks liikumispuudega, ratastoolis või kurdid inimesed. See annab vähemate võimalustega noorele sisendi, et päriselt ka oodatakse teda ja temaga on arvestatud. ATD Fourth World esindaja sõnul on üheks suurimaks veaks see, et organisatsioonid üritavad olla oma sõnumites väga korrektsed ja professionaalsed, kuid tihti jäävad vähemate võimalustega noorte jaoks sõnastuses kasutatavad terminid mõistetamatuks ja kaugeks. Muuhulgas toob ta näitena välja tõsiasja, et tihti ei tea ka juba valdkonnas olevad noored, mida tähendab päriselt huvikaitse. Seetõttu on oluline, et kogu tekst tuleb kirjutada lihtsalt ja kõigile arusaadavalt. Ürituse kirjeldusse on oluline panna lisainfot, et tellitud näiteks viipekeeletõlk jms. Ära lase inimesel mõistatada ega eeldada (kurdid on oodatud aga kirjutatud ei ole, et kas tõlk tuleb ise tellida või mitte). Ürituse puhul tasub meeles pidada ka seda, et kõigil peavad olema samad võimalused osalemiseks võrdsetel tingimustel. Näiteks, kui ratastoolis esineja kutsutakse ruumi ette kõnet pidama, siis ei ole hea idee jätta sinna poodiumit. Ratastooli kasutaja ei saa selle taha minna ja peaks jääma selle kõrvale. Pealtnäha süütu asi, aga lihtsam on ju tõesti seda poodiumit mitte üldse tuua ja ei teki ka ebamugavat olukorda. Samuti võib tuua näite sellest, kuidas pimedatel inimestel võib olla raske vestluses sees püsida. Seega, kui kedagi konkreetset vestluses adresseeritakse, oleks hea öelda ette oma nimi, sest siis teab ka pime inimene, kes parasjagu teemat käsitleb. 

Lõpetuseks tasub veel välja tuua usaldusisikute teema. Vähemate võimalustega noortele on väga oluline, et temaga oleks keegi kaasas. Tihti võib pähe tulla näiteks, et kaasa kutsuda sotsiaaltöötaja, aga see ei pruugi olla parim lahendus. Sotsiaaltöötaja kohalolu võib olla küll vajalik, aga teda ei saa käsitleda tavaliselt usaldusisikuna. ATD esindaja sõnul on see inimene hoopiski keegi, keda vähemate võimalustega noor näeb kui enda mentorit ja suunajat. Parem idee on näiteks kutsuda vähemate võimalustega noori osalema koos sõbra või pereliikmega.

Kommunikatsioonistiilid – inimesed väljendavad ennast erinevatel viisidel

Tänapäeva ühiskonnas tasub olla erinevatest suhtlemisstiilidest teadlik. Nii tekib omavahelises suhtluses vähem ebakõlasid ja konfliktiolukordi ning vestlus on orgaanilisem ja efektiivsem. YFJ meeskonna poolt läbi viidud praktiline ülesanne erinevatest kommunikatsioonistiilidest andis sellest aimu. Kuigi suhtlemisviise võib kategoriseerida väga erinevalt, siis leiavad YFJ esindajad, et hea on esile tuua neljane jaotus. Nad tõid välja, et laiemas pildis on inimesed suhtlejatena kas küsimuste esitajad, juttude rääkijad, vaatlejad või väljakutsujad. Mida need siis täpsemalt tähendavad? Suhtlussituatsioonis näiteks küsimuste esitaja võib sult uurida palju lisainformatsiooni:  “Miks sa ikkagi käisid toidupoes?”, “Mida sa sealt ostsid?”,  ja “Kas toit oli ka hea?”. Vaatleja samas olukorras võib aga sind lihtsalt kuulata ja mitte midagi vastu öelda. See ei tähenda, et teda antud teema ei huvita või et tal on igav. Ta lihtsalt loomupäraselt lasebki sul rääkida. Juttude rääkija antud situatsioonis aga vastupidi, käsitleb teemat läbi sündmuste – pikalt ja laialt. Enim pöörati akadeemias aga tähelepanu väljakutsuja stiilile, sest sellised inimesed võivad tunduda ebaviisakad. Näiteks sina räägid endale olulisest teemast ja tema uurib vastu, et miks sa küll nii tegid ja kas tõesti ei oleks kuidagi paremini asja lahendada saanud? Eriti pöörati tähelepanu sellele, et soorollide tõttu võime seda kommunikatsioonistiili pidada põhjendamatult ebameeldivaks just naisterahvaste puhul. Näiteks meesterahvaste puhul ei panda tavaliselt pahaks, kui ta on otsekohene ning on sinu sõnavõttude osas väljakutsuv. Kui seda teeb aga naisterahvas, siis võib tunduda, et ta on kuidagi domineeriv ja ebameeldiv. Tänapäeva ühiskonnas tasub olla eri stiilidest teadlik ja nii on efektiivsem erinevate inimestega suhelda ja neid mõista, vältimaks kommunikatsioonistiilide erinevusest tulenevaid konfliktiolukordi.

 Kokkuvõtvaid mõtteid YFJ akadeemiast

Akadeemia oli hea võimalus esmakordselt näha ENLi katuseorganisatsiooni eesotsas töötavaid inimesi, kes tutvustasid lähemalt YFJ missiooni ja rääkisid, kuidas Euroopa tasandil noori esindatakse. Mõistagi oli põhiliseks väärtuseks koolitustel jagatav informatsioon, mis minu üllatuseks oli väga mitmekülgne. Seda juba seetõttu, et osaleja ise sai välja valida oma koolituspäeva jaoks huvipakkuvad teemad (näiteks 5 teema hulgast 3). Ehk tasuks ka Eestis organisatsioonidel mõelda, kuidas pakkuda mitmeid erinevaid koolitusi samaaegselt. Siis on võimalik osalejatel otsustada, mis teema on tema jaoks relevantsem. 

Valiku hulgas ei olnud aga ainult traditsioonilised teemad, mida oleme ehk harjunud Eestis käsitlema. Euroopas pööratakse palju enam tähelepanu võrdsusele ja tahetakse, et ka endi kodumaades antud teemaga tegeletaks. Võrdsus on antud kokkuvõtte kolmes alapeatükis läbivaks jooneks, st kuidas teha nii, et kõigil oleks ligipääs ja kõigil oleks turvaline ning hea olla. Lugejal tasuks kindlasti mõelda oma organisatsiooni kontekstis, kuidas olla arvestavam. Usun, et see toob pikas perspektiivis kasu, sest võimalik on kaasata rohkem inimesi, hoides neid samas palju rahulolevanana.