28. okt 2026

Eesti Noorteühenduste Liidu aseesimees Henry Kask
23.10.2026

Vabariigi President on kuulutanud välja seaduse, mis annab alates 2029. aasta Euroopa Parlamendi valimistest 16-aastastele noortele õiguse hääletada ja 18-aastastele õiguse kandideerida. Pea kaks aastakümmet kestnud arutelud ja noorteorganisatsioonide järjekindel töö on saanud taas riigi tahteks.

See on põhimõtteline otsus selle kohta, millist Eestit me ehitame ja kuidas me oma noortesse suhtume. Õiguse laiendamisega näitab riik usaldust noore inimese vastu. Nüüd peab riik tõestama, et suudab noorte usalduse välja teenida.

Usaldus ei tähenda alati nõustumist

Aastate jooksul on noorte otsustusõiguse ümber külvatud kahtlusi, mida ei esitata ühegi teise põlvkonna puhul. Demokraatias ei tehta valimisjaoskonnas teadmiste kontrolli ega seata hääleõigusele lisatingimusi. Demokraatia tuum on veendumus, et iga kodaniku hääl loeb ning igal põlvkonnal on võõrandamatu õigus rääkida kaasa reeglite loomisel, mille järgi ta elab.

Nii ei tohi esindusdemokraatia olla valitute klubi, kuhu pääseb üksnes pikaaegse elukogemusega. Kandideerimisea langetamine 18. eluaastale annab noorele põlvkonnale võimaluse oma vaade Eesti elule välja öelda ja rahva toetust küsida. See ei eelda, et valija peaks noort kandidaati eelistama, vaid annab talle võimaluse ka noore kandidaadi kasuks otsustada.

Tõeline usaldus ei tähenda ootust, et noor inimene peab mõtlema täiskasvanutele meelepäraselt. Vaba ühiskonna tugevus avaldub valmisolekus noort kuulata ka siis, kui tema küsimus on terav, tema kriitika ebamugav ja tema järeldus teistsugune. Noored ei ole homogeenne rühm: neil on erinevad maailmavaated, hirmud ja lootused.

Tugev ja usaldav riik ei eelda noortelt pimekuulekust, vaid võrdväärset dialoogi. Riigi usaldus ei tohi sõltuda sellest, kas noor valib “õigesti” või kas tema hääl meeldib parajasti võimulolijatele. Usaldus tähendab ruumi luua oma seisukoht, võimalust eksida ja kindlustunnet, et noor inimene on ära kuulatud ka siis, kui me temaga ei nõustu.

Põlvkondadeülene kokkulepe vananevas ühiskonnas

Eesti seisab silmitsi karmi demograafilise reaalsusega. Meie rahvastik vananeb ja noorte osakaal ühiskonnas väheneb paratamatult. Mida väiksem on noorte põlvkond arvuliselt, seda valjem ja kaalukam peab olema nende hääl otsustuslaudade taga.

Noorte kaasamine riigi otsustesse ei võta vanematelt põlvkondadelt õigusi, vaid seob põlvkondi ja tekitab ühist arutelu. Tulevikku ei saa ehitada üksnes vanemate kodanike tagasivaatava elukogemuse toel, vaid me peame kõrvuti seadma elukogemuse ja tulevikunägemuse. Tugev ja püsiv on riik, kus põlvkonnad kannavad ühist vastutust Eesti kestmise eest.

Nooruse väärtus ei sõltu saavutustest

Õiguste laiendamine ei tähenda, et noor peaks nüüd rohkem saavutama või oma väärtust tõestama.

“Noored on meie tulevik,” mistõttu kipub ühiskond noori lakkamatult viimistlema, kontrollima ja ette valmistama, et nad oleksid kunagi tulevikus valmis ühiskonda panustama. Noor ei pea aga olema korraga eeskujulik õppur, väsimatu vabatahtlik, tulevane tippettevõtja ja laitmatult teadlik kodanik. Noorusaeg ei ole katseaeg, mil kiiresti ja jõuliselt näidata oma väärtust. Noorusaeg on väärtus iseeneses.

President Ülle Madise on tabavalt sõnastanud, et Eesti mõte on olla Eesti. Nii peame mõistma, et noore mõte on olla noor.

Noorel peab jääma vabadus ja aeg lihtsalt elada: avastada maailma, teha vigu ja neist õppida. Valimis- ja kandideerimisõigus on võimalus, mitte kohustus. Valimispäeval hääletamine võtab vaid hetke, ega sunni noorust poliitikale ohverdama. Kui aga noor inimene tunneb, et tal on julgust ja energiat esitada oma visioon ja küsida rahva usaldust 18-aastaselt kandideerides, siis tal on selleks nüüd seaduslik õigus. Lõpliku otsuse teeb alati valija.

Riigi kohustus ei ole koole politiseerida. Riigi kohustus on tagada keskkond, kus noor inimene on päriselt kuulatud, väärtustatud ja hoitud.

Usaldus ei sünni iseenesest

Demokraatia ei saa valmis ühegi paragrahviga ja riigi tegevus ei piirdu seadusega. Põlvkondade vaheline usaldus tekib igapäevases valmisolekus teineteist päriselt kuulata ja teineteisega arvestada.

Kui soovime, et noor inimene seoks oma tuleviku Eestiga, peab ta tundma, et teda võetakse võrdväärse partnerina, juba täna. Nüüd lasub meil kõigil kohustus tõestada, et noorte heaolu on meie ühine südameasi mitte üksnes sõnades, vaid tegudes. See tähendab, et noor inimene on oma kodumaal oodatud, kuulatud ja väärtustatud iga päev, mitte ainult valimisperioodil.

Tugev riik usaldab noori eeldusteta. Tugev riik loob tingimused, kus noor inimene saab kasvada vabaks ja iseseisvaks kodanikuks, teades, et tema hääl määrab tema tuleviku.

Eesti ei ole riik, mille pärimiseks peab suureks kasvama. See on meie kõigi riik juba täna.