24. märts 2010

Täna Postimehe vahel ilmunud noortele mõeldud vahelehes \”Noor Tegija\” ilmus intervjuu raadio- ja teleajakirjanik Urmas Vainoga. Kuna leheruumi on alati vähe, aga Vaino lausa pulbitses huvitavatest mõtetest, avaldame pikema intervjuu Vainoga siin samas ENLi kodulehel. Mõnusat lugemist!
—
Tuntud raadio- ja teleajakirjanik Urmas Vaino (36) räägib oma kogemustest noorteühendustes ning selgitab, mida kasulikku sealt saab. Urmas Vaino, kes sattus noorteühendus ELO loomise juurde ning tegutses ka ELO presidendina, tunnistab, et 80ndate lõpus taasärkamisajal pioneeride kokkutulekult alguse saanud ühiskondliku aktiivsuse tuhin pole tänaseni hingest kadunud ja ta mõtleb endiselt noorte teemadel kaasa. Vaino arvates annab noorteühendusse kuulumine julgust oma arvamus välja öelda.

• Kuidas jõudsid ELOsse?
  
  Väga lihtsalt! Olin suvisel pioneeride kokkutulekul, kus ka ELO moodustati. Olid keerulised ajad ja me ei saanud aru, mida oli lubatud välja öelda, mida mitte. ELO asutamise juures mõistsime, et protsessid võivad juba ainult käetõstmisest tõepoolest muutuda. Kõik see rabas ja köitis mind emotsionaalselt väga ning mulle tundub, et ajastu tegi ka inimesed erilisemaks, sest see suur emotsioon ja vabakssaamise tunne oli kõigis ja kõiges olemas. Enne ELOt olin seotud ka Tallinna õpilasstaabiga, mis praegu asub Tallinna Spordi- ja Noorsooameti ruumides. Eks sealt see orgunnipisik tuli ja ka mõistmine, et üritusi ei tehta niisama, vaid nende korraldamisel peab olema eesmärk – kas siis kaasata noori, viia kedagi kokku või kas või rahvaste sõprus! ELO oli väga huvitav oma eri vormides ja tõi kokku inimesi üle Eesti. Olen tänaseni ELO liikmetega kontaktis.
   
• Mida noorteühendusse kuulumine andis?
  Üheskoos toimetamise juures on võimalik eesmärke paremini saavutada. Nii õpib ka lihtsamalt ja süstemaatiliselt tajuma oma rolli ühiskonnas ning nägema ja mõistma, et asjad on teatud reeglitele allutatud. Organisatsiooni kuulumine aitab ennast avastada ja ümbritsevat paremini mõista. Eks see kõik andis julgust ja enesekindlust, et ka minu arvamus on oluline ning see oma arvamus ka välja öelda. Tänaseni domineerib ju veel suhtumine, et laps räägib siis, kui kana pissib. Lisaks on iga noore jaoks oluline kohtuda erinevate maailmavaadetega, teistsuguste täiskasvanutega, ja seda kogeb ühendusse kuuluja rohkem kui see, kes ei kuulu organisatsiooni. Nii kasvab teadmine, et eriarvamused ei riku veel suhteid.
   
• Kas noorteühenduste töö on vajalik?
  See on kohutavalt oluline ja üha olulisem! Oluline on teha inimestele selgeks, et meil on ühiskonna ees kohustused. Noorteühendused koolitavad neid, kes kohustusi näevad. Arvan, et poliitikas pettumise põhjuseks ongi see, et me ei ole õppinud vabatahtlikkusel põhinevat üheskoos tegutsemise süsteemi – just seda pakuvad noorteühendused. See on treening kõige paremas mõttes ja seda on väga vaja. Noorteühenduste liikmeks olemine ei ole aga kõigile hädavajalik. Organisatsioonid esindavad maailmavaadet ja sinna peab oma maailmavaatega sobituma. Aktiivseid inimesi on ühiskonnas teatud kogus ja kui seda aktivismi ei tunne, siis oledki võib-olla lihtsalt kaasaaitaja, osaleja või mõni teine tüüp. Aktiivne olemise isu võib küll ära võtta, esile kutsuda seda aga ei saa.
   
• Tegelesid sa veel mingite alternatiivsete ühiskondlike algatustega?
  80ndate lõpp noorte initsiatiivi eriti ei tundnud. Koolisiseselt küll tegime üht-teist – näiteks klassijuhataja teadmata plaanisime tüdrukutele korraldada naistepäeva üllatuspeo. Õpetaja pühendasime asjasse siis, kui klassi oli vaja paigutada 4 kasti Lumikellukese limonaadi. Õpetaja oli väga üllatunud, et kuidas tema midagi ei teadnud. Koduhoovis korraldasin olümpiamänge ja ema kirjutas alati diplomeid. Ise olin alati maru pettunud, et ma kunagi võistelda ei saanud, sest korraldamine võttis kogu aja.
   
• Kuidas suhtud koolist puhkuse võtmisse näiteks vabatahtliku töö tegemiseks või õpikogemuse saamiseks mõnes välisriigis?
  Õppida on hädavajalik, sest elus hakkamasaamiseks peavad olema reeglid ja raamistik. Olen pragmaatik ja arvan, et kui midagi ette võtta, mis võib ümber kujundada kogu sinu elu, siis peab küsima: \”Mida ma lähen otsima? Mida ma lähen püüdma?\” Peab olema selge pilt ja puude taga peab metsa nägema. Maailm on rikas ja võib pakkuda meelelahutust ning põnevaid paiku, aga kõige järel joosta ei ole mõtet. Alati peaks küsima, mis on ettevõtmise eesmärk. Isu ja tahtmine millegi järgi peab ka olemas olema, sest vastasel juhul oled pärast pettunud. Kui hästi läbi mõelda ja leida taolisele otsusele hea põhjendus, võib välismaal elamise kogemus anda elule juurde huvitavamaid värvinguid ja panna tahtma rohkemat. 
   
• Kas oled praegugi lisaks põhitööle mõne sotsiaalse ettevõtmisega seotud?
  Kõikides noortepoliitikaga ja noorte eluga seotud küsimustes püüan alati osaleda, sest ma mõistan, et see on väga oluline. Ma ei ole ühegi organisatsiooni liige ja ei ole konkreetseid pikaajalisi kohustusi võtnud. Ühiskondlikus võtmes elangi kõige enam kaasa noortevaldkonnas toimuvale. 
   
• Noorte tegemised ei näi ajakirjanikke väga huvitavat, mis on selle põhjuseks?
  Ma ei ole päris nõus, et teemad ei ole ajakirjanduse jaoks olulised. Peamine on vist hoopiski, et noorte endi tegevus või organiseerituse ja suhtlemise võime ajakirjandusega jääb natukene nõrgaks. Maailmas, kus infot on tohutult, on raske jõuda lauakoormaga peale minnes filigraanse teoseni. Noored ei ole ka valmis oma kogemust ajakirjanikeni viima ja kuna noortetöö ei ole klassikalises mõttes \”seksikas\” teema, peabki seda enam olema hoolikas oma mõtteid sõnastades ja avaldades. Konkurents on tohutu, infot toodetakse lakkamatult juurde, inimeste huvi ja tähelepanu aeg on üha lühem – seetõttu peab olema väga konkreetne.
   
• On sul eredalt mõni noorte ettevõtmine meelde jäänud, mida pead heaks ja vajalikuks?
  Noorte varivalimiste projekt (vt: www.varivalimised.ee) oli minu arvates tõesti väga oluline, sest see tõstatas olulise küsimuse – miks on valimiskünnis 18 eluaastat? Miks on see iga tänapäevalgi veel selline? Miks me isegi ei räägi valimisea langetamisest? Eesti on liiga väike riik ja pimesi mingeid põhimõtteid üle võtta, eitades teisi võimalusi, on rumal. Väike riik peaks olema teatud lahendustes huvitav, orgaaniline ja isegi vaimukas. Põhjendus “see on kombeks” on hägune argument midagi mitte arutada. Eestis elamise põhivõlu on meie võimalus olla julgem oma elu korraldamise üle mõeldes. Võiksime olla palju nutikamad, efektiivsemad ja kasulikumad. Vabamat maailma kui see, kus eestlane pragu elab, ei ole olemas! Oleme tõelised lotovõitjad, isegi pregu, kus töötus on väga suur, sest meil on nii palju võimalusi ise midagi algatada. Hiljem, kui ühiskondlik areng on jõudnud teatud küpsuseni, on midagi algatada juba raskem. Muidugi saan ka aru, et olles kõndinud ühte marsruuti, on lendama hakata raske – aga meil on see võimalus! 

Intervjueeris: Meelika Jürisaar (Eesti Noorteühenduste Liit) 

• Kui Postimehe maha magasid või asud väljaspool Harjumaad, ent soovid lehte siiski lugeda, saad PDF versiooni \”Noorest Tegijast\” lugeda siin.