18. okt. 2021

Igaüks meist saab tuttava noore käest küsida, kas ta on juba valinud, ning ta päriselt ära kuulata. Niisamuti saab igaüks meist otsida üles enda valimisringkonnas noore pädeva kandidaadi, kes vajab tuge vast rohkemgi kui pikaaegne volikogu liige, kirjutab Erik Mikkus.

Valimiste lähenedes tekib alati põnev sumin kogu ühiskonnas. Iga tänavaäär saab täis valimisreklaami, plakatite disainide küllus võib silme eest kirjuks võtta ning poliitikud on kohal igas saates, debatis ja üritusel.

Meie ühiskonnas on sellest räägitud justkui demokraatia pidupäevast ning valimispäevale eelnev ootusärevus meenutab kahtlemata pisut jõulegi, mistõttu ei pruugi võrdlus pidupäevaga olla väga vale.

Teist korda saavad osa sellest suminast ka noored ning mitte vaid tarbijana. Vastupidi, tuhanded noored saavad anda oma hääle või lausa ise kandideerida. Valimistegevus on jõudnud igale poole meie ümber. 12. oktoobril ilmus Novaatoris artikkel, mis ütles selgelt, et noored on küpsed valikut iseseisvalt langetama, kuid see ei tähenda iseenesest, et noorele on antud täiskasvanutega samaväärsed võimalused ja informatsioon. Vaatame korraks ajas tagasi.

2015. aastal anti 16- ja 17-aastastele noortele õigus hääletada kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, mis oli oluline samm edasi noortes poliitikameelsuse ja kodanikuaktiivsuse arendamiseks.

Noored olid juba siis ühiskonnas toimuvast huvitatud ning uuringud tõestasid, et vähemalt sama pädevad ja aktiivsed valiku langetamisel kui täiskasvanud (Toots, Idnurm, Saarts 2014). Võimalusega valima minna pidi kaasnema ka teisi muudatusi ühiskonnas, näiteks ühiskonnaõpetuse õppekava muutuma sisukamaks ja elulähedasemaks, poliitikud päriselt muutuma nooremeelsemaks, suhtumine noortesse muutuma ning valimisinfo saama ligipääsetavamaks.

Nüüd, mil toimuvad pärast põhiseaduse muudatust mitte esimesed, vaid teised valimised, ei ole need muudatused toimunud. Vahepeal saavutamata jäänut on poliitikud varmad ära kasutama, kuid eelkõige paneb see kurba olukorda noored, kes ei saa olla selles diskursuses piisavalt informeeritud või keda ei panda veel tähelegi – nii kandidaatide kui ka valijatena.

Noori kandidaate on sel korral rohkem kui varem, kuid siiani on noored pigem valimisnimekirjade tagumistes otstes, kust volikogusse jõudmine on peaaegu võimatu. Noore hääl peab kõlama palju valjemalt kui vanema kandidaadi oma, et teda tõsiselt võetaks, ning selgi juhul kõlab vastu väiteid, et noor pole piisavalt pädev ning tihti lastakse lendu poliitbroileri sõna. Seetõttu jääb tihtipeale noor justkui noorte inimeste kandidaadiks ning nii-öelda nišiteema esindajaks.

Valijana ei ole noor paremas seisus, sest paljudele kandideerivatele jõududele pole päriselt kohale jõudnud need teemad, mis noortele olulised on. Noor tunneb ära sisutühja või näilise lubaduse, mis on valimisprogrammi jõudnud justkui noorte peibutamiseks ja seejuures päriselt noortele olulisi sisulisi teemasid on programmides jätkuvalt vähe.

Lisaks on palju olulist taustteadmist, millest noored on jäänud kaugeks nii vähese kaasatuse kui ka elukauge ühiskonnaõpetuse õppekava tõttu: kuidas päriselt toimivad näiteks planeeringud, kust jookseb kohaliku omavalitsuse ja riigi rollide piir, millised on otsuste vastuvõtmise protsessid ja paljud teised teemad, mis noore informeeritust takistavad.

Kõigele lisaks tuleb ette takerdumisi valimisinfos: esmavalijale ei pruugi olla valima minek nii iseenesest mõistetav protsess kui mitmekordsele valijale. Noor ei pruugi olla kasutanud ID-kaarti, võib sattuda ootamatu probleemi otsa, kui avastab, et Smart-ID või telefoniga valida ei saa, ega tea, mida täpselt valimisjaoskonnas teha tuleb.

Sellised olukorrad tekitavad vajaduse noortele lisatähelepanu pööramise järele, et nad jõuaks vanemate earühmadega samale tasemele.

Seetõttu on jätkuvalt aktuaalsed need samad küsimused, mis 2015. aastal. Valimised tuleb tuua noortele lähemale, neist päriselt koolides rääkida ning mõista, et poliitikast rääkimata ei kasvata me aktiivseid kodanikke.

Möödas on ka aeg, mil noori võis pidada ebapädevateks, eriti, kui uuringud seda aina enam ja enam ümber lükkavad. Seetõttu on aina rohkem vaja pakkuda noortele võimalusi kaasa rääkida ja osaleda, toetada nende võimalust valituks osutuda ning võtta sõna ealise diskrimineerimise vastu.

Tõepoolest, vajalikud muutused ei ole veel sündinud, kuid tegelikult saab igaüks juba enne pühapäeva õhtut omalt poolt kaasa aidata. Igaüks meist saab tuttava noore käest küsida, kas ta on juba valinud, ning ta päriselt ära kuulata. Niisamuti saab igaüks meist otsida üles enda valimisringkonnas noore pädeva kandidaadi, kes vajab tuge vast rohkemgi kui pikaaegne volikogu liige.

Need valimised on meie kõigi võimalus pakkuda noortele tuge ning anda igale esmavalijale tunne, et tema hääl päriselt loeb. Ning 18. oktoobrist peame taas mõtlema sellele, kas ühiskond on omalt poolt andnud piisava, et noored oleksid ühiskonnas samaväärsed teiste vanuserühmadega.