5. sept. 2022

Formaalõpe ehk kooliharidus on struktureeritud ja vastab riiklikele standarditele. Ideaalis peaks koolihariduse omandama iga kodanik. Riiklik õppekava tagab, et kõigile oleks antud ühtne stardipositsioon eluks. Kuid formaalõppe kõrval on olemas ka vabaõpe ja kogemusõpe. Kui kogemusõpe on pigem juhuslik ja toetab elukestvat õppimist, siis vabaõppe võlu seisnebki just selles, et pealtnäha lõbus noortele suunatud tegevus on tegelikult strukutreeritud ning tahtlikult nii organiseeritud.

Rahvusvahelise noorteühenduse AEGEE vabaõppe käsiraamat toob esile, et noorte arvates on kõige parem ja põnevam viis õppimiseks just vabaõpe, sest see jätab noorele palju eksimisruumi, on paindliku ülesehitusega ning käib vabatahtlikkuse alusel. Vabaõpe annab noortele võimaluse tutvust teha kodanikuühiskonna toimemehhanismidega nii, et nad saavad sellesse ka ise turvalises keskkonnas panustada. Formaalhariduse puhul jääks see vaid ühiskonnaõpetuse tunnis teoreetilisele tasandile. Vabaõppe üks plussidest on veel tõik, et kuigi tegevused võivad oma ülesehituselt tunduda pigem lõbu aspekti silmas hoidvat, on need tegelikult vormistatud nii, et igas tegevuses oleks siiski sees ka midagi õpetavat. Näiteks metsa matkamisele minek – kuigi tegevus võib tunduda lihtsalt lõbus ja eesmärgiks see, et noored saaksid ennast liigutada ja arvuti tagant ära, annab mõtestatud looduses viibimine neile tegelikult võimaluse õppimiseks. Näiteks on matkamisel võimalik õppida enda asukoha määramiseks kasutama kompassi ja kaarti, õppida tundma mürgised ja söögikõlbulikke metsataimi, kuidas looduses vett joogikõlbulikuks saada, kuidas meeskonda juhtida ning matka lõpuks ühtse meeskonnana koju jõuda. Need kõik on tegevused, mida saab teoorias õppida koolipingis, kuid mille praktiseerimiseks koolitunni sees aega ei jääks.

Vabaõppe üheks eesmärgiks – noorte kaasamine kodanikuühiskonna toimimisse eeldabki, et neist kasvaksid aktiivsed kodanikud. Kellestki ei saa aga aktiivset kodanikku üleöö, ning nii nõuabki vabaõpe noorte pidevat kaasamist, mis on mõtestatud ning eesmärgipärane. Eestis pakuvad vabaõpet peale huviringide veel arvukalt noorteühendusi, mille peamiseks motivatsiooniks on noorte kaasamisse ja kodanikuühiskonda panustamine. Noortel on võimalik aktiivseks kodanikuks sirguda läbi lokaalsete ja rahvusvaheliste organisatsioonide, mille tegevused võivad olla motiveeritud kindlatest põhimõtetest, aga ka lihtsalt soovist midagi kodukoha heaks ära teha. Näiteks tegutseb Tartu linnas MTÜ AUH, mille eesmärgiks on toetada koduta loomade varjupaiga tegevust ja seista loomakaitse eest. Tallinnas ja Ida-Virumaal tegutseb aga rahuharidusele keskenduv Peace Action Community Estonia ehk PACE, kelle eesmärgiks on läbi rahuhariduse edendada marginaliseeritud kogukondade lõimumist Eesti ühiskonda. Paljud noorteorganisatsioonid kaasavad oma tegevusse ka noori täiskasvanuid, ning eraldi organisatsioone leidub ka vaid tudengitele. 

Taoliste organisatsioonide rohkus viitab tõsiasjale, et vabaõppel on Eesti ühiskonnas noorte kodanikuhariduse edendamisel oluline roll, mida ei tohiks alahinnata. Aina kallineva huvihariduse probleemi kõrval ootavad noorteühendused, kes tegutsevad tihti suuri osalustasusid küsimata endaga liituma noori, kellel hinges soov nii endasse kui kogukonda panustada.