28. märts 2024

Noorte osaluse lapsepõlv

Noorte osalust kui mõistet kodanikuaktiivsusest demokraatlikus ühiskonnas asuti 1990ndate alguses taasiseseisvunud Eestis mõtestama esmalt noorteühendustes tegutsemise kaudu. “Noorteühingute (taas)sünd oli üks olulisemaid muutusi kogu noortevaldkonnas, kuivõrd see põhines suures osas nii noorte kui ka täiskasvanute kodanikuaktiivsusel” (Taru, Pilve, Kaasik 2015).

Esimesed kohaliku tasandi osaluskogud said alguse 1990ndate lõpus, kui moodustati noorteparlamendid Narvas ja Kuressaares. Noortevaldkonna arengukavas 2006-2013 sõnastati ühe prioriteedina noorte osaluse suurendamine neid puudutavates otsustusprotsessides ja poliitikasuundade kujundamises. Nii sündisidki esmalt 2000ndate  keskpaigas maakondlikud noortekogud ning alustati Eesti Noorsootöö Keskuse ja Eesti Noorteühenduste Liidu koostöös 2008. aastal noorte osaluskogude tugisüsteemide loomisega. Kohaliku tasandi osaluskogude loomine sai noorte osaluse arendamise toel erilise hoo sisse 2010-2011. aastatel. Noorte osaluse arendamine riiklikul tasandil sai alguse 2010ndate keskpaiga, mil Haridus- ja Teadusministeeriumi juurde loodi esimene ministeeriumi noortenõukogu. Tänaseks on noortenõukogud loodud 5 ministeeriumi juurde. Samuti on loodud noorte esindajate ehk noordelegaatide positsioonid mitmete rahvusvaheliste institutsioonide ja organisatsioonide juurde. 

Eelmise kümnendi keskpaik oli noorte osaluse arengu mõistes märgiline, sest peale ligi 10 aastat tehtud järjepidevat tööd kinnitas 2015. aasta mais Riigikogu põhiseaduse muudatuse, mille järgselt said 16.-17. aastased noored kohaliku omavalitsuse valimistel valimisõiguse. Eesti kontekstis on noorte osalus tänaseks seadustatud mitmetes õigusaktides. Lisaks valimisea langetamisele põhiseaduses ka näiteks noorsootöö seaduses, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, kutseõppeasutuse seaduses, ülikooliseaduses, rakenduskõrgkooliseaduses ja lastekaitseseaduses (Martinson, 2017). Ka tänasel päeval on valimis- ja kandideerimisea langetamine noortevaldkonnas taas fookusesse tõusnud, et noored oleksid kaasatud ka Riigikogu ja Euroopa parlamendi valimistel.

Mässava teismelise soovid ja eelistused ei lange kokku ühiskonna ootuste ning normidega

Viimastel aastatel on mitmed uuringute tulemused (Allaste, Beilmann, Pirk jt, 2020) näidanud traditsioonilistes osalusvormides osalemise vähenemist noorte seas, kuid see ei tähenda, et noorte osalus on kahanenud. Euroopa noorte osalusstrateegia (2020) kohaselt ei vähene noorte huvi poliitika ja osaluse vastu, vaid hoopis teiseneb. Noored soovivad olla aktiivselt kaasatud, aga mitte enam tingimata osaluse traditsioonilistes vormides, milleks on näiteks hääletamine või esindatus osaluskogudes ja ametiühingutes. Nad on leidnud alternatiivseid osalusvorme, sealhulgas digitaalseid võimalusi, et väljendada oma meelestatust ning arvamusi. Digitaalne revolutsioon ehk interneti ja sotsiaalmeedia kasutuselevõtt on andnud noortele võimaluse avaldada oma mõtteid ja osaleda maailmakodanikena üha globaalsemalt erinevates tegevustes. Noored kasutavad aktiivselt sotsiaalmeediat, et jagada oma seisukohti ja korraldada ka näiteks oma või ühiskonna huvidest ning vajadustest lähtuvalt proteste ning teavituskampaaniaid. Samuti osaletakse aktiivselt läbi elustiilivalikute ja tarbimiskäitumise.

Valdkonnas on väljakutseks kujunemas nende noorte kaasamine ja aktiviseerimine, kes ei osale õpingutes, tööelus ega ole kaasatud erinevate tasandite otsustusprotsessidesse. Samuti on murekohaks kujunemas noorte osaluse elukaare katkemine ehk noorte jõudmine osaluskogudest reaalsete otsustuskogude ning institutsioonideni.

Noore kujunemisprotsess vajab tasakaalukat vanemlust

Noorte osalus ja kaasamine on muutunud tänapäeval millekski justkui mantra sarnaseks nii noortele, noorsootöötajatele kui ka otsustajatele (Bárta, 2021). Üha enam avaneb võimalusi näiteks erinevateks noorte osaluse arendamise koostööprojektideks, kodanikupädevuse ja -hariduse edendamisega seotud tegevusteks, erinevate valdkondade omavahelisteks lõimingutegevusteks ning noorte omaalgatust toetavate projektide elluviimiseks. Selleks, et saaksime aga noorte osaluse arendamisel ning noorte osaluse ja kaasamise põhimõtete rakendamisel päriselt edukad olla, vajame noortevaldkonnas osaluse arendamisele ühiselt seatud sihti ning mõtestatud koostööd erinevate osapoolte vahel. 

Traditsiooniliste osalusvõimaluste kõrval peame olema avatud ja valmis käima kaasas muutustega ning noorte arvamust päriselt arvesse võtma. Sealjuures peame endile meelde tuletama, et noorte kaasamine ei tohi olla pelgalt näiline, sest negatiivne osaluskogemus mõjutab noore tulevikuosalust. Samuti ei saa me sildistada noorte teisenenud elustiili ja eneseväljendust läbi mässumeelsuse, kui see ei ühti ühiskonna ootustega. Vajadus kuuluvustunde ja eneseteostuse järele innustab noori traditsioonilistel viisidel osalema ka edaspidi, kuid peame meeles hoidma, et noorte osaluse suurendamiseks ja rohkemate noorteni jõudmiseks peame olema valmis leidma tasakaalu traditsioonilise ja uuendusliku vahel. 

Täispikka artiklit saab lugeda SIIN.