4. nov. 2025

Septembris toimus ÜRO 80. peassamblee, mille kõrgetasemeline nädal sai meedias omajagu tähelepanu. Mida aga paljud ei tea, on see, et Eesti delegatsooni kuulub juba kaheksandat aastat ka Eesti ÜRO noordelegaat, kirjutab Evaliis Läll.

ÜRO noordelegaadina esindan ühe aasta jooksul Eesti noori rahvusvahelistel kohtumistel ja tõstan kodumaal noorte teadlikkust ÜRO-st. Kaks korda mandaadi jooksul lendan New Yorki, kus ÜRO-ga kohapeal tutvust teen ning noorte hääle kuuldavale toon. Selleks, et ka ise mõista, kuidas diplomaadid Eesti huve esindavad, olin eelnevalt välisministeeriumis praktikal.

Mandaadi jooksul saab noordelegaat pidada ÜRO-s kõne. Seekordses sõnavõtus rõhutasin, et üle kõige on noortele oluline võimalus elada turvalises maailmas, kus on võimalik ennast teostada ja elada täisväärtuslikku elu.

Üheski delegaadi kõnes, sealhulgas minu omas, ei jäänud märkimata ka Venemaa agressioonisõda Ukrainas, mis Ukraina noordelegaatidega kohtudes veel eriliselt südameasjaks kujunes. Miks? Kui istud saalis ja näed, kuidas Ukraina noordelegaat peab kuulama, kuidas Venemaa Föderatsioon rõhutab Harkivi, Hersoni ja Donbassi elanike väidetavat täielikku õigust enesemääramisele, samal ajal teades, et selle ukrainlanna perekond on Harkivis just nende hulgas, kellele see “enesemääramisõigus” kuulub, jõuab sinuni sügav teadvustamine inimsusevastasest ülekohtust, mida maailmas iga päev ellu viiakse.

Noorte tundlikkus räägitava suhtes, säilinud idealism ja lootus loovad tugeva usu, et seda ülekohut on võimalik maailmas miinimumini viia. Erinevalt diplomaatidest ei ole meie harjunud saalides Venemaa või Põhja-Korea muinasjutte ja alusetuid süüdistusi kuulma. Sellepärast on oluline noorte kaasamine diplomaatiasse, kuna erinevate vanusegruppide esindatus ja kogemuste mitmekesisus tagab elavamad arutelud, mis on kantud lootusest ja tahtest maailma parandada ning usust parandamise võimalikkusesse.

Noorte lootus ja ehk isegi kergest naiivsusest tulenev julgus tasakaalustatuna diplomaatide pikaajaliste kogemustega tagab eduka diplomaatia, mis ei jää mugavustsooni ning on eristuv ja meeldejääv.

Noorte usk, julgus ja energia ei peegeldu vaid kuulaja ning kardina taga tegutsejatena, aga ka kõnepuldis kõnelejana. Kui enne noordelegaadi mandaadi algust oli minus kõhklusi, kas ja kui palju noorte hääle esindamisega päriselt muutust ÜRO-s luuakse, siis kohapeal sain sellele vastuse.

Toon kaks näidet, mis mulle eriliselt meelde jäid. Pärast ÜRO peassamblee kõrgetasemelise nädala lõppu toimus kõrgetasemeline üritus rohingjate (Myanmari moslemitest koosneva etniline vähemuse) ja teiste vähemuste teemal Myanmaris. Seal võttis sõna nende üliõpilasvõrgustiku esindaja, kes pidas sütitava kõne ja kandis edasi tagakiusatud rohingjate häält. Ta rääkis omast kogemusest ja suutis südika, sisulise ja energilise kõnega tekitada emotsiooni, mis kõnetas ning jäi meelde.

Seekordsel peaassambleel toimus ka ajaloo esimene noorte teemadele suunatud kõrgetasemeline üritus, kus sai sõna puudega noorte esindaja, kes rääkis võrdsest ligipääsust haridusele. Tema kõne jättis saalis vähesed külmaks, sest oli autentne, vahetu ning jällegi oma kogemusel põhinev. Ta ei olnud suuvooder kellelegi teisele, vaid rääkis muredest, millega seisab ise täpselt samamoodi, nagu tema kaaslased, silmitsi. Selle kõne mõju olnuks märgatavalt nõrgem, kui puudega noorte vajadustest, oleks rääkinud inimene, kes tegelikult probleeme omal nahal kogenud ei ole.

“Noored toovad ÜRO-sse värskust ja lootust, juhtides tähelepanu teemadele, mille tõsidus diplomaatide omavahelistes aruteludes alati välja ei joonistu.”

Seega tuleb noortele ja vähemuste esindajatele sõna anda, sest nende sõnumid on sisukad, vahetud ning põhinevad isiklikul kogemusel, mis loob kõneleja ja kuulajaskonna vahel ehtsa sideme ning rõhutab meeldejäävalt probleemi, mis ootab lahendust. Need kaks kõnet on head näited, kuidas noored toovad ÜRO-sse värskust ja lootust, juhtides tähelepanu teemadele, mille tõsidus diplomaatide omavahelistes aruteludes alati välja ei joonistu, sest puudutatud gruppide esindajaid ei ole kohal.

ÜRO süsteemi suunas on lennanud omajagu kriitikanooli ja enamasti taanduvad need ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeskonnale ning nende vetoõigusele, kuid puudutavad ka üldist struktuuri ja töökorraldust.

Noored oskavad märgata ja tähelepanu juhtida võimalikele süsteemi arenduskohtadele, sest neil on säilinud kõrvaltvaataja värske pilk. Kui oled süsteemis kaua olnud, muutud aina rohkem selle nägu. Noortel aga seda muret ei ole, kuna süsteem on võõras ja seda tundma õppides märgatakse detaile, mis parandamist vajaksid.

Näiteks pärast mainitud ajaloo esimest noorte kõrgetasemelist üritust jagasid noordelegaadid omavahel mõttekäiku, et võib-olla ei olegi kõrgetasemeline üritus kõige parem formaat, sest protokollireeglid näevad ette esinejate järjekorra ja tihti korrutatakse kõnedes samu mõtteid.

Kõrgetasemelise ürituse formaat sätestab muuhulgas, et sõna antakse tähtsuse järjekorras, mis tähendab, et paljud kõnet pidada ei jõudnudki. Sellest tulenevalt oli erinevate riikide noordelegaatide arvates noorteürituste sisulisemaks ning neile endile arvamuse avaldamise võimaldamiseks parem korraldada üritus vabamas vormis, mis pole niivõrd raamistatud ning toetab elavat diskussiooni.

Ei saa jätta rõhutamata, et peaassamblee kõrgetasemelisi üritusi pole arvukalt ja neid valitakse hoolega. Seega on noortele pühendatud kõrgetasemelise ürituse toimumine oluline märk noorte tähtsuse tõusust ÜRO süsteemis.

ÜRO-s mõistsin, kui karm koht võib maailm olla ja kui palju on eestlastel vedanud. Sellest arusaamast koorub välja ka ÜRO olulisus. ÜRO on ainus “ruum” maailmas, mis toob kokku 193 liikmesriiki. ÜRO tagab multilateraalse koostöö erinevate piirkondade riikide vahel, mille käigus on kõigil võimalik jagada oma lugu ja kuulata teiste lugusid, seada eesmärke ja teha kokkuleppeid.

ÜRO-sse kuulumine suurendab empaatiat ja teiste mõistmist, mis vähendab suurte otsustajate seas konfliktiriski ja ühekülgseid otsuseid. ÜRO ei ole perfektne, ent sellega on sama lugu nagu demokraatiaga. Nii nagu ei ole demokraatia perfektne ei ole ka ÜRO, ent see on parim, mille on inimkond seni suutnud välja mõelda.

ÜRO on eriti vajalik väikeriikidele. Eestil ei ole ressursse, et igas riigis esindust üleval pidada, tegelikult isegi mitte igas maailmajaos. Peale suursaatkonna Kairos ei ole Eestil Aafrikas näiteks mitte ühtegi välisesindust. Samas kui New Yorgis, ÜRO-s on pidevalt kohal kõikide nende riikide esindajad, kelleni Eesti diplomaadid muul moel ei jõua. Just seal, kus kõik riigid on kogunenud, on suurepärane võimalus luua sidemeid ja kontakte, mis neil hetkedel, mil droonid Eesti kohal tiirutavad, meile päästepaadiks võivad osutuvad.

Noordelegaadi mandaat tähendab aastat, mil õpid tegutsedes. Vestlused Eesti diplomaatidega on mulle õpetanud, et mida rohkem seda tööd teed, seda rohkem mõistad, kui palju konflikte on maailmas tegelikult, kui palju ebaõiglust, inimelu väärtuse ning inimsusevastaste kuritegude toimepanemise valehäbita eitamist.

Kuuled kohapeal, kuidas ühe euroopaliku, demokraatliku riigi ja Venemaa kõned võivad kõlada täpselt ühtemoodi. Diplomaat ei tohi aga lasta end sellest teadmisest või emotsioonist kanda. Tema peab tegutsema lähtudes idealismist, unustamata tegelikkust. See on aga ka põhjus, miks tuleb otsuste tegemisse noori kaasata: noortel on säilinud idealism ja lootus.

Artikkel ilmus: https://www.err.ee/1609843416/evaliis-lall-diplomaatia-kulisside-taga-aasta-uro-noordelegaadina