/ Infonurk / Huvikaitse / Kas poliitika kasvatab järgmise põlvkonna radikaale?
18. märts 2026
Kui 29-aastane poliitik ja striimer Kris Kärner räägib oma hüpoteetilisest 10-aastasest lapsest kui kellestki, kes võiks koolis vähemusi kiusata ja “kahjuks holokaustist ilma jääda”, ei ole see lihtsalt järjekordne internetiskandaal, vaid osutab sellele, millises seisus on meie poliitiline kultuur ja kui haavatav on noorte väärtusruum.
Küsimus ei ole ainult maitses või huumoris. Küsimus on eeskujus. Ja mõju on eriti oluline siis, kui kõneleja on noorte seas populaarne.
Noored ei ole ükskõiksed
Viimased kohalikud valimised lükkasid ümber müüdi noorte passiivsusest. Valimas käis iga teine valimisõiguslik noor. See ei olnud pelgalt juhuslik muutus, vaid selge signaal – noored tahavad kaasa rääkida ja soovivad, et nende hääl loeks.
Samas näitavad ICCS 2022 tulemused, et usaldus inimeste vastu üldiselt on võrreldes 2009. aastaga langenud ligi veerandi võrra. Noored usaldavad enim teadlasi (u 80%), kaitseväge (u 76%) ja politseid (u 73%), kuid erakondi vaid umbes kolmandik. See tähendab, et demokraatia kui idee on noorte jaoks elus, kuid parteipoliitika kui poliittehnoloogiline mäng ja teater tekitab kõhklusi.
Kasvav soov osaleda kuid samal ajal madal usaldus poliitiliste institutsioonide vastu – see on ohtlik kombinatsioon. Kui normaliseerub retoorika, mis alandab vähemusi või mängib vägivalla kujunditega, siis ei ole tegemist ainult sõnadega – see mõjutab noorte arusaama sellest, kuidas enda arvamust peaks avaldama ja kuidas teise vaadetega inimestesse tuleks suhtuda.
Kui väärtused klassiruumis põrkuvad
Sama kodanikuhariduse uuring (ICCS) näitab, et noorte hulgas on kujunemas märkimisväärne nihe väärtushinnangutes. Üha suurem osa poistest peab mehi rohkem kui naisi sobivamaks poliitilisteks liidriteks ja umbes kolmandik leiab, et naised võiksid poliitikast eemale hoida, siis ei räägi see ainult arvamusest poliitika kohta. See tähandab, et tüdrukute hoiakud liiguvad üha tugevamalt võrdõiguslikkuse ja kaasavama poliitika suunas.
Ühes ja samas klassiruumis kasvavad noored üles väga erinevate ootuste ja arusaamadega sellest, kes “tohib” olla juht ja kelle hääl on tõsiseltvõetav. Kui poliitilises debatis kasutatakse retoorikat, mis alavääristab vähemusi või näitab, et üks pool on teistest parem ja peab teised paika panema, võib see kinnistada just neid hoiakuid, mis niigi on üksteisest eraldumas.
Siin tuleb mängu ka eeskujude roll. Kui noorte seas mõjukas poliitik nagu Kris Kärner kasutab provokatiivset, alandavat või vägivallaga flirtivat keelt, siis ei mõju see ainult konkreetse teema kontekstis. See võib tugevdada arusaama, et poliitika on koht, kus alavääristamine ja teise poole “paika panemine” on normaalne viis mõju saavutada. Noorele, kes juba usub, et poliitika on tugevate meeste mängumaa, on see kinnitus. Teise jaoks pigem väljakutse kõrval nähtut järgi proovida ning nii kandub selline käitumine edasi igapäevaellu.
Sama kehtib vaimse tervise ja kiusamise näitajate kohta. Kui enam kui kolmandik 11–15-aastastest tüdrukutest ja viiendik poistest tunneb end kord nädalas või sagedamini kurvana või masendununa, siis räägime põlvkonnast, kelle emotsionaalne vastupidavus on surve all. Kui iga kolmas noor on kogenud koolikiusamist ja iga viies küberkiusu, tähendab see, et paljude jaoks on alandamine ja tõrjumine juba igapäevane kogemus.
Sellises kontekstis ei saa alandavat kõnet taandada üksnes sõnavabaduse küsimuseks. Avalik ruum kujundab norme. Kui poliitikas kõlab kellegi üle naermine või vähemuste sihtimine, võib see noorele anda signaali, et selline käitumine on normaalne ja õigustatud. Eriti noorele, kes on ise kogenud tõrjumist, võib see kinnitada arusaama, et tugevamal on õigus ja nõrgem peab leppima.
Kärneri juhtum on seetõttu oluline mitte ainult konkreetsete sõnade pärast, vaid selle pärast, milliste noorteni need sõnad jõuavad, Need langevad põlvkonda, kus usaldus on langenud, väärtused on lõhenenud ja vaimne heaolu on habras.
See ei ole moraalne paanika. See on kontekst.
Poliitilises kommunikatsioonis kasutatakse provokatsiooni sageli teadlikult. See loob vastandumist ja tõmbab tähelepanu. Küsimus ei ole aga ainult häälte võitmises vaid selles, mida püütakse õhutava käitumisega saavutada ühiskonnas laiemalt?
Noored elavad keskkonnas, kus infovoog on pidev ja terav vastandumine silmatorkav, sest sotsiaalmeedia soosib sisu, mis tekitab tugevaid emotsioone ning poliitiline arutelu kipub taanduma “meie vs nemad” vastandusele. Sellises õhkkonnas ei kujune seisukohad alati läbi rahuliku arutelu, vaid pigem läbi kuuluvustunde ja reaktsiooni. Kui poliitika muutub vastandumiseks, tekib küsimus, mida see teeb inimesega, kes otsib oma kohta ja häält: sageli algab kõik üksildasest tundest, kogemusest, et mind ei mõisteta, seejärel leitakse keegi, kes kinnitab “sul on õigus” ning nii sünnib kogukond, kus üksteise seisukohti võimendatakse ja kinnistatakse. Mida ühtsemaks muutub grupi veendumus, seda vähem jääb ruumi kahtlusele või teistsugusele arvamusele. Selle tulemuseks on suletud mõtteruum, kus vastandumine süveneb ja samm radikaliseerumise suunas muutub märkamatult väiksemaks.
Radikaliseerumine algab tundest, et mind ei kuulata
Tänapäeva teaduskirjanduses räägitakse üha rohkem, et noorte radikaliseerumine ei alga ideoloogiast vaid tundest. Tundest, et mind ei kuulata. Et poliitikud ei esinda mind. Et kuskil on selge vaenlane, kes on süüdi minu rahulolematuses.
Oluline on rõhutada, et enamik radikaalsete hoiakutega noori ei muutu kunagi vägivaldseks. Ja paljud, kes käituvad agressiivselt, ei oma sügavat ideoloogilist veendumust – nad otsivad kuuluvust ja staatust. Kuid normide nihkumine algab keele tasandilt. Kui alavääristamine muutub naljaks ja vägivald metafooriks, nihkub piir märkamatult.
Küsimus erakondadele
Kärneri juhtum ei ole üksikjuhtum. See on test erakondadele. Kuidas reageerite? Kas ütlete selgelt, milline on väärtusruum või vaatate kõrvalt, sest provokatsioon toob tähelepanu ja mobiliseerib toetajaid? Kas me oleme jõudnud kohta, kus naiste õigused ja inimelu ise on muutunud poliitilise kauplemise objektiks?
Kui 16–24-aastaste valimisaktiivsus kasvab 30%, siis on selge, et noored ei ole poliitikast loobunud. Küsimus on, millisesse poliitilisse kultuuri nad sisenevad? Kas sellise, kus tugevus tähendab teise alandamist? Või sellise, kus eriarvamused lahendatakse ilma inimväärikust ohverdamata?
See arutelu ei peaks taanduma ühele nimele. Küsimus on laiem: kuidas hoida arutelukultuuri sellisena, kus noored näevad enda kohta avatud ühiskonnas, mitte ei nihkuks samm-sammult äärmustesse.
Just siin peitub küsimus tänastele erakondadele – millist poliitilist kultuuri ja keskkonda te kujundate uuele põlvkonnale, kes meie üle ühel päeval otsustab? Kas see on ruum, kus teravus, vastanduvus ja alandus on peamised tööriistad või hoopis ruumi, kus eriarvamustel on koht, kuid need kantakse välja lugupidavalt? Milline poliitiline õhkkond jääb noortele eeskujuks ja kui suurt rolli mängib see aastate pärast?
Helene Kristine Viita, Eesti Noorteühenduste Liidu tegevjuht
Kasutad materjalid:
NOORTE HÄÄL DEMOKRAATIA KRIISIS: KODANIKUHARIDUSE VÄLJAKUTSED
IEA 2022. aasta rahvusvahelise kodanikuhariduse uuringu (ICCS 2022) Eesti tulemused
Eesti inimarengu aruanne 2023
https://2023.inimareng.ee/et/eesti-inimarengu-aruanne-2023/
Valimistulemused 2025. aasta KOV valimistel
https://www.valimised.ee/et/valimiste-arhiiv/statistika-ja-analuus
/ Loe ka