/ Infonurk / Välissuhted / ÜRO noordelegaat Eva: “Nägin kuulutust ja mõtlesin kohe: Bingo Loto kombovõit!”

ENLi vestlussaate “Noored otsustajad” kuuendas osas arutlesid stuudios seekordne saatejuht, ENLi välissuhete juht Aivar Kamal ja saatekülaline, 2020. aastal ÜRO noordelegaadina tegutsenud Eva Lennuk. Üheskoos arutleti noordelegaadiks olemise, ÜRO ja rahvusvaheliste kogemuste teemadel. Vaata 17. veebruaril 2021 eetris olnud vestlussaadet järele SIIT.

Mis on ÜRO sinu jaoks?
ÜRO tähendab midagi enamat kui see lühend ise. Minu jaoks oli see midagi kauget, mida ei saa käega katsuda. ÜRO per se* ei jõua minuni esmapilgul. ÜRO otsustusprotsess puudutab mind väga palju, alates inimõiguste raportitest, mis on nt Eestis koostatud, lõpetades sellega, et Eesti riigihangete seadus on saanud ajendi ÜRO rahvusvahelise kaubanduse komisjoni tüüpseadusest. ÜRO on rahvusvaheline organisatsioon, mille tegevus on kõikehõlmav.

Milline on maailm ilma ÜROta?
See küsimus võiks olla düstoopilise romaani pealkiri. Maailm oleks väga kurb ilma ÜROta. Ma olen seletanud ÜROd õpilastele järgmiselt: riigid on nagu teie siin klassis. Te kogunete klassis, et midagi selgeks arutada. ÜRO Peaassamblee ja komisjonid on nagu klassid, kus riigid saavad kokku ja arutavad asju. ÜROs ei ole nii, et riigid on omaette nurgas. See on ühise mure arutamise koht.

Noored saavad isegi aru ÜRO tegemisest, aga miks see vajalik on? Miks me peaksime rohkem selle kohta lugema või ise mõtlema maailmarahu panustamisse?
See on väärtuste küsimus. Need, kes on skeptilisemad, arvavad ühtemoodi ja teised, kes on optimistlikud, teisiti. Sõltub, kes sina selles mängus, selles protsessis oled. Mingit üldistust ma ei teeks.

Kas see kogemus oli sinu jaoks kasulik? Kas sa ootasid midagi muud? Mis olid takistused?
Ma ei arva, et on olemas kasutuid kogemusi. 2018. aastal olin Euroopa Nõukogu noordelegaat. Esindasin Eestit Euroopa Nõukogus. Esinduslikku kogemust olen varem omandanud, aga ÜRO tasemel esindamine on hoopis midagi muud. Kui küsitakse ad hoc** töörühma kohtumisel, mida Eesti noored sellest arvavad või mis on sinu regiooni noorte hoiak selle küsimuse suhtes, siis tuleb osata kõnelda noorte eest.

Naljakas lugu juhtus eelmise aasta kevadel. Ma sain just USA viisa kätte ja siis järgmisel päeval kuulutati välja eriolukord. Vaatamata sellele pandeemiale, muidugi mõjutas ÜRO noordelegaadi kogemus mind palju. Puutepunkte on nii vähe ja ei kohtuks muidu nende inimestega, kui sa just väga spetsiifilises valdkonnas ei tööta seal. ÜRO noordelegaadi kogemus andis võimaluse kohtuda haridusministeeriumi, keskkonnaministeeriumi, välisministeeriumi inimestega. Kokkupuutepunktid, mis omandasin, on kirjeldamatult mitmekülgsed.

Takistused… Koroona koroonaks, aga ma ei ole arvutiga pädev inimene. Pidin korraldama digitunde ja digiüritusi ning nendest osa võtma – see valmistas pinget. Vahel tekkis segadus, et mida ma teen? Eriti, kui vaatan läbi ekraani heal juhul kaheksale inimesele otsa, sest Eestis ei ole väga populaarne kaameraid sisse lülitada. Aga ma sain tutvuda väga paljude noortega ja tekkisid uued sõprussuhted.

Kas ajavööndiga probleeme ei tekkinud, et peaksid Eesti aja järgi kell 3 öösel osalema mõnel koosolekul?
Vaatasin just, et üritused algaksid normaalsel ajal Eesti aja järgi. ECOSOCi foorumiga läks õnneks, mis oli mulle sobilik just aja mõttes. New Yorgis algasid koosolekud kell 8 hommikul. On küll hea, et ei pidanud New Yorgis ärkama kell 6.30 üles, et ühistranspordiga sõita kohale.

Sa ütlesid, et noored kooliõpilased ei lülita kaameraid sisse, aga kuidas välismaalastega on? Ma olen märganud seda, et mõned inimesed panevad konstantselt kaamera sisse. See on normaalsus. Eestlastel on pigem see, et vaatavad, kui teistel pole kaamera sees, siis ma ise ei pane ka. Kuidas sinu kogemus sellega oli?
Minu kogemus toetab sinu kogemust. Nii palju, kui on toimunud üritusi mandaadi jooksul, siis pigem inimesed lülitasid kaamera sisse. Tore olukord juhtus ECOSOCi töötoa ajal – ühel osalejal hakkas kodus koer haukuma, teisel laps nutma. Kaamerad olid terve selle aja sisse lülitatud ja ei lase end häirida kõrvalistest helidest. Pigem, jah, inimesed julgevad kaamerad sisse lülitada.

Kuna ÜRO noordelegaadi programmi viime läbi koostöös välisministeeriumiga, siis millised kontaktid sinul Välisministeeriumi ametnikega oli?
Partnerlus oli väga viljakas. Pole varem Välisministeeriumiga koostööd teinud. Kui sa, Aivar, hakkasid seletama mulle, et teete Välisministeeriumiga koostööd, olin üllatunud otsesuhtlusest ametnikega! Suhtlus nägi välja nii, et sain e-kirju, kus vastavad ametnikud andsid teada üritusest: kus toimub, mis on minu eesmärk, miks seal viibin, mida ma võiksin öelda. Kuigi ei öeldud, et pean midagi ütlema – need olid soovitused. Pigem oli suhtlus väga lugupidav ja mutually respective. Mitteformaalset suhtlemist oli ka, näiteks kui lendasin Brüsselisse koos Välisministeeriumi ametnikuga ning ta andis nippe, kuidas Välisministeeriumis töö käib ja andis nõu, kuidas sinna tööle saab. ÜRO noordelegaadi jaoks on tavalised sellised ühepäevareisid, kui lähed õhtul ja tuled järgmisel õhtul tagasi.

Sina mandaat sai läbi detsembris. Mida sa soovitad potentsiaalsele noorele, kes võiks kandideerida? Mis oskused tal peaksid olema? Milline ta võiks olla?
Üldiselt on minu moto: “selleks, et olla edukas, peab olema tahe”. Siiras tahe, suur töö ning mentor, kes juhendab sind, aitavad sind eduni. Sa pead väga tahtma seda. Kui sel aastal ei julge kandideerida, ei osutu valituks, siis võta mõni lisakursus ÜRO teemal. Neile, kes kõhklevad: ärge kõhelge! Kui selline esmamõte tekkis peas, siis peab seda järgima.

Mina sattusin otsa ENLi reklaamile Facebookis, mis ütles “Kandideeri ÜRO noordelegaadiks!” Nägin esmalt sõna “noordelegaat” ja siis “ÜRO” ja mõtlesin “Bingo Loto kombovõit!” ning saatsingi kohe kogu vajaliku info kandideerimiseks.

Need on siis formaalsed eeldused, ehk mis on vaja lihtsalt ära teha. Lähed ENLi koduleheküljele, kust leiad info CV ja motivatsioonikirja kohta. Sisuliselt aga pead oskama eesti, vene ja inglise keelt, aga kõik muud keeled on ka toredad. Hea on omada mingisugustki tausta noorsootöös, projektijuhtimises ja -kirjutamises, teadmsied rahvusvahelistest õigusest ja -suhetest. Juba kasvõi huvi selle kõige vastu! Seda selleks, et kui sa lähed mingile ad hoc** kohtumisele Viini ja seal küsitakse, kas mõni idee aitaks sinu regiooni, siis sa ei sa öelda: “Ma ei tea.” Seega on vaja omada mingit ülevaadet, mida sinu regiooni noored tahavad, millest huvituvad või puudust tunnevad.

Siinpuhul Eva toodud asjad on küll olulised, aga tahe ja õpimotivatsioon on kõige tähtsamad. Me ei saa eeldada noorelt, et ta teaks ÜRO eesmärke, rahvusvahelist õigust või isegi kestliku arengu eesmärke. Seega ei tasu karta ja kui tunnetaksegi, et see pakub huvi, siis tasub kandideerida!
Ma lisaks veel nii palju, et kui ma kohtusin esimest korda teiste noordelegaatidega ja kuulsin kuidas nad sõnavõtte teevad, siis ma mõtlesin, et kas ma ikka kuulun nende hulka. Siis mõtlesin – elukestev õpe kehtib ju ka noordelegaadiks olemisele. Sa kuuled nende juttu, näed teisi noori ja nende säravaid silmi… Saad kirjeldamatu kogemuse, mis esmalt inspireerib ja teisalt annab mõtteid, mida võiks siin Eestis parendada. Kolmandaks, sa õpid väga palju.

See on õppekogemus – me ei ole eelda, et teaksid kõike ÜROst. Sa õpid vestlema teiste inimestega, tegema ettekandeid ÜRO tegemistest ja saad ise oma töö fookust kujundada. Ei pea tegelema samade teemadega nagu eelmine delegaat, võid valida meelepärase teema, mis sind huvitab. Eva, sa oled öelnud, et tunned huvi diplomaadi töö vastu? Ja Facebookis on esitatud sulle küsimus, et mitme aasta pärast saab sinust välisminister? Kuidas vastaksid?

Kahjuks ei suuda tulevikku ennustada. Välisesindamine ja diplomaatia on olnud minu huviks alates aastast 2017, kui osalesin ühes programmis USAs, kus rääkisime transatlantilistest suhetest ja diplomaatiast. Käisin Põhja-Carolinas ja Washingtonis ja käisin kõik need USA põhiseaduse loomise kohad läbi, aga see ei olnud eesmärk. Toimusid loengud ja tunnid, praktilised ülesanded, mille käigus ma tundsin, et rahvusvaheline kogemus annab võimaluse õppida palju rohkem kui saaksin õppida kodus.

Seejärel sain Euroopa Nõukogu noordelegaadiks ja käisin Strasbourgis Eesti esinduses, kus kohtusin diplomaatidega, kes olid nii sõbralikud ja toredad. Mõtlesin, et kas rahvusvaheline kogemus ongi seda neile andnud, et nad nüüd nii lugupidavad ja diplomaatilised on?

Ma olen Narvast pärit, aga esmalt alati Eesti kodanik. Rahvuselt olen rohkem kui eestlane, mu ema on ukrainlane. Ja ma tunnen, et kuigi Eesti on väike riik, siis on meil palju õpetada teistele, väga spetsiifilistes kohtades, nagu näiteks digiteenused. Sel määral nagu oleme need ise välja arendanud, saame neid teadmisi jagada ka teiste riikidega.

Diplomaatia on erapooletu ja selle ülesandeks on rahu tagada. Selle tasakaalu hoidmise vastu on mul eriline armastus.

Kuidas sulle tundub, kas rahvusvahelisele tööle või diplomaadiks on Eestis lihtsam saada, kui mõnes muus riigis? Mujal võib-olla, kui sa ei ole õiges linnas sündinud, siis sul on äärmiselt raske diplomaadiks saada. Kas sa tunned, et Eestis loeb ka, kust sa pärit oled?
Ma arvan, et esindajaks või ametnikuks saamine on igal pool omamoodi keeruline. Ma arvan, et Eestis on need ametikohad aga palju kättesaadavamad haritud ja motiveeritud inimesele. Eestis on sellisel inimesel võimalik väga palju ära teha. Soodsam on pürgida diplomaadiks Eestis kui kusagil mujal.

Praegusel ajal on tekkinud väga keeruline olukord. Me oleme elanud enam kui aasta aega pandeemia olukorras, teiseks inimeste elukvaliteet on kohati langenud ja seda on tunda ka Eestis. Riikide vahel on pingelised suhted. Mis sa arvad, kas meil on oodata uusi kriisikoldeid?
Ma tahaks loota, et mitte. Kuid kuna ühtse strateegia puudumine koroonaga võitlemisel toob kaasa võimaluste erinevad tasandid ja et erinevates riikides on olukorrad erinevad. Inimeste nõudlused on erinevad ja kui riik ei rahulda neid nõudlusi, siis võib see viia tahes-tahtmata mingisuguse kriisini. Aga eks aeg näitab.

Tegelikult on olukord niivõrd ebavõrdne. Enamus inimestel on Eestis ligipääs internetile ning distantsõpe sai toimuda ja kuigi selle kvaliteet on omaette küsimus, siis mõningates riikides, isegi Euroopas ei ole mõnes kohas üldse internetti või arvuteid. Mis sa sellest arvad, kui ei olegi võimalik osaleda õppetöös ja ollakse kõigest eemal terve aasta?
Tegime koostööd Gruusia noordelegaadi Esmaga ja Gruusia delegatsiooniga. Tegime ühise ürituse nimega “Innovatiivne haridus”, kus said Eesti ja Gruusia kolleegid omavahel kogemusi vahetada. Suhtlesin Esmaga ning selgus, et meie olukord Eestis oli silmapaistvalt parem, isegi kui see polnud ideaalne. Vahendite kättesaadavus Gruusias on kohutavalt halb, kuigi me teeme tihedat koostööd nendega. Nagu ma ütlesin, diplomaatia on see valdkond, kus saab hoida sooje suhteid omal moel ja see ECOSOCi üritus oli näiteks sellisel puhul hästi oluline.

On öeldud, et maailmas noored kaotavad koroona tõttu 0,3-0,9 aastat õppetööst. Kas see võib viia selleni, et mitmekümne aasta pärast ei ole inimesed nii haritud enam, sest neil jääb midagi puudu? Kas selline probleem võib tekkida ning kuidas saaks me seda praegu juba lahendada?
Riski võib maandada sellega, et me lihtsalt ei räägi lünkadest omavahel, vaid see peab olema strateegiline ettevõtmine. Mida rohkem me teeme tööd lünkade tuvastamisega, näiteks 4-5 aasta pärast teeme küsitluse selle hindamiseks, seda rohkem on meil, mille alusel midagi ette võtta.

Aga kui tõenäoliseks sa pead seda, et noored peavad lisaks aasta õppima?
Ma pean seda stsenaariumit väga võimalikuks, sest me näeme endiselt, et selle ootamatult tekkinud murega võitlemine polnud kooskõlastatud ega ühtne. Kui tol hetkel oli see ootamatu, siis nüüd võib juba ette näha tulemusi. Kui koroona ei õpetanud meile, et koostöö on oluline ja kõige muu eeldus, siis kuidas me võime arvata, et koroonakriisi tagajärgedega võitlemine võib olla teistsugune?

Nende küsimuste mõte oligi, et selgitada välja, kuidas ühes riigis toimuv võib teisi riike mõjutada. Jätkates seda rahvusvahelist teemat, siis kas praegu üldse rahvusvaheline õigus toimib? Kuidas noored saavad aidata rahu toomisega ja panustada sellesse protsessi, et olla kaasatud rahvusvahelistesse otsustesse ja ÜRO ettevõtmistesse?
Rahu maale toomine on väga hästi sõnastatud küsimus! Rahvusvaheline õigus pole selline asi, mida protsendiliselt mõõta ja mis võiks 100% või 75% millalgi toimida. Selle toimimise mõõtmisega tegelevad tõenäoliselt teadlased, mina ei või sulle seda toimist siin hetkel öelda. Aga rahvusvaheline õigus pürgib selle poole, et need meetmed, mida kasutatakse, oleks efektiivsemad. Kui räägime, kuidas sanktsioone kasutatud 50-60 aastat tagasi võrreldes praegusega, siis on see kindlasti muutunud. Arengufaktorid soodustavad rahvusvahelise õiguse toimimist. Kui vaatame konfliktiriikides või -juhtimites, et rahvusvaheline õigus ei toimi seal, aga see protsess on tegelikult palju keerulisem, kui on tavainimesed mõistavad.

Aga seoses noortega usun ma, et haridus on meie ühiskondlike probleemide lahendamise võti. Noored võiksid end harida, hoolimine, huvitumine. 3H – huvitu, hooli, hari. Kui hoolid millestki, siis sul on huvi ja seega ka jõudu end harida sel teemal.

Ladina keeles on väljend, mis tõlgituna tähendab, et kui tahad rahu, siis valmistu sõjaks. Kas mõned riigid suhtlevad nii ja me peame olema kogu aeg tugevad? Mis on see ideaal? Kas riigid peavad olema militaarses mõttes tugevad?
Ma just lugesin meie välisministri arvamusartiklit ERRis ning ta ütles, et “Me toetame algatusi, mis arendavad Euroopa Liidu kaitsevõimet, kuid rõhutan veelkord üle meie seisu, et NATOle ja tihedale atlandiülesele koostööle USAga Euroopa julgeoleku tagamisel alternatiivi. Euroopa Liit suudab end globaalses konkurentsis kehtestada eelkõige majanduse ja kaubandussuhete kaudu.” Peame endale aru andma, milles oleme piirkonnana tugevad. Militaarne tugevus on kõige nõrgem tugevus 21. sajandi mõttes. Millest me üldse räägime? Militaarvalmidus on hoopis midagi muud tänapäeval – tavalised relvad, külmrelvad… Pigem see militaarvalmidus puudutab küberturvalisust ja -valmisolekut.

Igasugune majanduslik huvi on rohkem kaitstud, kui meil on mõni muu tugevus. Mida ma tahan öelda on see, et kui tahad oma majanduslikke huve kaitsta ja sul on midagi müüa, siis see on paremini tagatud, kui saad nendega midagi juurde lisada. Kui pakud midagi müügiks, siis saad tingimusi seada rohkem, kui oled ka väga rikas ise. Ja siis on militaarne valmisolek väärtuslik.

Jah, aga see jõuga sundimine ei ole koostööle suunitletud tegu ja lõpuks võib tekitada suuremaid probleeme. Majanduslikele huvidele ehitatud koostöö on asjalikum, olen sinuga nõus. Aga miks tavaline Eesti noor peab aru saama, kuidas riigid omavahel suhtlevad ja kuidas nad usaldusväärset infot võib hankida?
Selle esimese poole peale saan öelda, et meie elu siin Maal on pigem kooslus ja me ei saa igaüks hakkama oma rühmaga eraldi seistes. Iga rahva õitsemine on sedavõrd tugevam, kuivõrd on koostöö teiste inimestega. Kõik, kes omaette seisavad, ei tegutse edasiviivalt.
Kui aga rääkida usaldusväärse info leidmisest, siis see on raske küsimus. Üks pairmatest oskustest on filtreerida seda suurt infohulka, mis sinu ekraanile jõuab. Kui tead, mida millegi kohta teada saada tahad ja selle välja filtreerid erinevatest allikatest, siis see ongi kõige usaldusväärsem info. Aga tegelikult ei ole ühtegi täiesti usaldusväärset infokildu.

Eesti väljaannetes on juhtunud olukordi, kus on esitatud infot, mille kohta saab öelda, et pole esitatud õigeid fakte. Alati peab kriitiliselt suhtuma infoallikatesse ja uut infot ei tohiks kohe esmapilgul usaldada. Kindlasti tasub kahtlustada, kui info ei tundu õige ja selle kahtluse kaudu saad leida oma paremad allikad. Tasub ka lugeda erinevates keeltes ja välismaa väljaandeid. Viimase küsimusena aga küsiksin, kui sul oleks kuldkala, kes täidab ühe soovi, mida sa sooviksid?
Mu sooviks oleks kvaliteetne haridus ja selle kättesaadavus, mis on praegu probleemiks, eriti pandeemia ajal. Iga piirkonna vajadused on erinevad, aga võiks olla reguleeritud norm igas riigis, mida kontrollida. Kvaliteetne haridus peab olema igale inimesele kättesaadav, sest haritud inimene julgeb küsida, mis on meie riigi demokraatlike protsessidega valesti, miks on palju läbipaistmatust. Lisaks oskab ta neid vastuseid ka filtreerida. See aitab paremini ka oma riigis toimuva mõistmisele ja arendamisele kaasa.

Juba varsti jagame ENLi kanalites infot ÜRO noordelegaadiks kandideerimise kohta, seega noortel vanuses 18-26 eluaastat tasub kindlasti silma peal hoida nii ENLi kui ka ÜRO noordelegaadi Facebooki lehtedel ja Instagramidel.

* iseenesest
** selleks, kindlaks juhtumiks

/ Autorid

Carlotta Põdra

carlotta@enl.ee

Gerli Parve

gerli@enl.ee

/ Loe ka

Skip to content
This Website is committed to ensuring digital accessibility for people with disabilities. We are continually improving the user experience for everyone, and applying the relevant accessibility standards.
Conformance status