1. veebr. 2021

ENLi turundus- ja kommunikatsioonispetsialist Gerli intervjueeris selle aasta esimeses ‘“Noored otsustajad” vestlussaates Maria Murumaa-Mengelit. Saatekülaline Murumaa-Mengel on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi meediauuringute õppetooli nooremteadur, doktorant ning lisaks sotsiaalmeedia lektor. Vestlussaate teemaks oli sotsiaalmeedia ja selle kasutamine noorte seas.

Sul on lausa doktorikraad ja said ka 2020. aasta õppejõu tiitli. Mis ajendas Sind meediat nii sügavuti õppima, et nüüd ise tudengitele sotsiaalmeedia loenguid annad?

See on üks kokkusattumuste ja õnnelike juhuste jada. Minu juhendaja Andra Siibak oli väga inspireeriv inimene ja pani mõistma, et teadus on põnev asi. Natuke töötasin ajakirjanduse erialal, kuid üks hetk sain aru, et soovin teaduse poole liikuda. Inimeste käitumine sotsiaalmeedia platvormidel ja normide üle vaidlemine – sellest saigi alguse minu teadustee. See hakkas mulle nii meeldima ja siis oli vaja ka doktoritöö teha. Kui juba natuke hakkad uurima, avastad selles kogu universumi.

Mis üldse on sotsiaalmeedia tänasel hetkel?

Sõna “sotsiaal” – see on ühine koostegutsemine, gruppide ja inimeste vaheline kontaktide kaardistamine. Nüüd on saanud sisu olulisemaks kui võrgustik selle ümber. Erinevad statistilised ülevaated näitavad meile tuttavas kultuuriruumis, et Facebook on endiselt gigant ja omab väga suurt võimu selle üle, mida me teeme ja kuidas info liigub. Noorteuuringud näitavad selgelt, et on liigutud ka teistele platvormidele – kohtadesse, kus saab omi asju ajada. Kohustuslik info asub Facebookis, aga selle kõrval eksisteerivad muud suhtluskanalid. Suuruselt järgmine gigant on Instagram. Ka TikTokist on saanud omamoodi fenomen. Twitter oli siiani Eesti noorte seas mõttetu platvorm, kuid praegu on teinud ülestõusu ja kogukonnana on see jõudu kogumas. On neid, kes kasutava lisaks Pinteresti või Tumblrit. Ka Youtube’il on olemas sotsiaalmeedia tunnused, aga sellel on tõrge ees. Kas kasutame seda nagu tellitava televisioonina või võrgustumiseks, et suhelda?

Varem oli kõige suurem oht internetis teine inimene. Tänasel hetkel tunnen, et rohkem peaks muretsema meie kohta kogutava info pärast. Kas peaksime reklaamiostjaid kartma?

Kui plahvatuslik laks käis 90ndatel, siis oli hästi tugev ohudiskursus. See oli ohtlik, sest internet oli midagi uut. Sama on olnud nii raadio või ka isegi jalgratastega. Täna on see hirm natuke teistsugune, sest kõik eluvaldkonnad on läinud sotsiaalmeediasse. Stranger danger ehk võõra inimese hirm tõmbus mingi hetk tagasi. Saadi aru, et suhtumine “ära räägi võõrastega” digikultuuris ei päde. Mängud, nagu “Among us” või “Minecraft” nõuavad suhtlemist võõrastega. Youtuberina peab suhtlema võõrastega, et kogukonda luua. Seega, teatud hetkedel võib “ära suhtle võõrastega” tegelikult hoopis kahju teha. Kuigi internet on hea areen ja tegutsemiskoht nendele, kes kasutavad seda pahatahtlikult, siis on suur osa noortest teadlikud, millega nad end seovad.

Andmekartus on uus hirm. See on nii abstraktne ja raskesti hoomatav. Meist alles jäävad digijäljed võivad mõjutada meie tulevikku, sest me ei tea, kelleks tulevikus saame. Digijäljed ei ole adekvaatsed, need ei ole terviklikud “minad” – ainult jupid ja väljavõtted. Praegusel ajal on digijäljed tunduvalt suuremad ja see võib kätte maksta. See on põhiline murekoht.

Mis oleksid Sinu soovitused, kuidas tervislikult sotsiaalmeediat tarbida? Kuidas hoida tasakaalu?

Reeglina on võimalik modifitseerida küpsiseid. Üldiselt tasub üle vaadata, millele sa loa annad. Teatud teenustele saad ligi, keelates küpsiseid. Teisalt, paljudest asjadest võib ilma jääda, kui loobud mingist infoallikast. Kui üks inimene otsustab teha kannapöörde ja loobub sotsiaalmeediast, siis ta jääb outsideriks, sest info jääb saamata. Ta võib jääda väga paljudest asjadest ilma ja see mõjub samuti inimese psüühikale.

Tasub jälgida, kust või kellelt me informatsiooni saame internetis. Hästi suur oht visuaalipõhistes keskkondades on see, et sinna jõuavad klannitud versioonid inimestest ja sa näed kontsentraati inimeste üliilusast elust. See ei pruugi olla pärisinimene selle informatsiooni taga. See võib mõjutada sinu elu, kui jääd näiteks Instagrami influerencite postitusi jälgima. Tasub teadvustada, et see ei ole päriselu ja saada üle FOMO-tundest (fear of missing out ehk hirm millestki ilma jääda).

Lisaks tasub noorematel läbi rääkida oma vanematega, mida koos teha. Mõelda üheskoos välja rituaalid, mis seonduvad ekraanivabadusega.

Mis mõtteid on Sul anda sisuloojatele endile, kuidas sotsiaalmeedia oleks toredam ja ohutum koht, kus olla?

Luua viisakas kommunikatsioonikultuur, sest kurjusele tuleb koht kätte näidata. Kui keegi nõmetseb, siis tasub seda öelda inimesele. Konflikti sattumine on stressirohke ja seda välditakse. Vältimine on aga viinud olukorrani, et inimestel, kes nõmetsevad sotsiaalmeedias, ei ole sotsiaalset kontrolli.

Kui rääkida organisatsioonide sotsiaalmeedia kasutusest, siis tasub kommunikeerida asju, mida inimestel on vaja teada ja mitte risustada. Kui ei ole midagi öelda, ei ole vaja hakata kunstlikult tootma midagi. Hea on läbi rääkida oma sihtauditooriumiga, mida neil vaja on. Tuleb hoolitseda oma liikmete eest, et nad tunneksid, et nad on märgatud.

Kuhu võib Sinu arvates areneda sotsiaalmeedia aastaks 2030?

Päris paljud arvavad, et oleme käinud pendli trajektoori ühes otsas ära. On tekkinud džungli mentaliteet – sotsiaalmeedia kasutaja peab olema ise hästi tark ja teadlik selles suures ja lõputus internetis. Tavaliselt on pendliefektil teine ots ja mingi hetk hakkab ta teisele poole kalduma. Ilmselt näeme seetõttu tulevikus palju rohkem reguleeritud veebi. Kõik muutub kontrollitumaks nii kirjutamata reeglite kui ka juriidiliste reeglite näol. Loodetavasti me ei pea teise äärmusesse minema, et tekiks ülikontrollitud internetimaailm.

On Sul ehk mõni fun fact sotsiaalmeediast, mida jagad näiteks oma tudengitega ja mida võiksid jagada ka meie kuulajatele?

Me peame harjutama empaatiavõimet ja õppima elama interneti kogukondades nii, et me ei teeks teiste elu halvemaks.

Seega soovitame kasutada sotsiaalmeediat tervislikult ja mõõdukalt, et mitte teha haiget endale või teistele sotsiaalmeedia kasutajatele. Saatekülaline Maria Murumaa-Mengel soovitab piisavalt vanadel saatekuulajatel düstoopilise andmekasutuse näitena vaadata sarja “Black Mirror”. Saadet on võimalik järele vaadata SIIT!

Autor: Carlotta Põdra