5. juuli 2022

Demokraatianädala raames toimus Strasbourg’is 27. juunist kuni 2. juulini kampaania Democracy here | Democracy now, kus osalesid 44 Euroopa Nõukogu liikmes- ja partnerriikide noorte esindajad. Kampaania keskendus hääle andmisele noortele, et edendada demokraatia taaselustamist. Teema on aktuaalne, kuna tänaseid sündmuseid vaadates on näha, kui habras on rahva võim 

ning kui tähtis on igaühel panustada, et see säiliks. Just eriti meil, noortel, kes on on tulevased otsustajad ja eestvedajad. Programm jagunes kolmeks kategooriaks: inimõigused, noorte osalus ja digitaliseerimine.

Üritus avati ametlikult Euroopa Nõukogu hoones, kus võtsid sõna mitmed olulised isikud, teiste seas ka nõukogu peasekretär Marija Pejčinović Burić. Sellele järgnes kõne ajakirjanik Maxime Lledolt, kes juhtis tähelepanu noorte probleemidele Euroopas, esitledes statistikat nende valimisaktiivsuse kohta. Samuti jagasid oma mõtteid Ukraina ja Georgia sõjatsoonidest tulnud osalejad.

Töötubades jagati soovitusi tulevikuks

Pärast avamist suundus Eesti delegatsioon oma esimesse töötuppa, kus muljetasime koos osalejatega Küproselt, Kanadast ja Tšehhist. Jagati mõtteid, kuidas võiks noorte osalust edendada igas riigis ning kiideti Eestit, kuna meie noored on ühed aktiivsemad. Oli värksendav kuulda teiste mõtteid, kuna enamasti olen ma kinni Eesti mullis ja teadmised sellest, kui lõhestunud on Küprose sisepoliitiline olukord või kuidas koheldakse Tšehhis romasid, mul puudus.

Järgmisel päeval jaotati meid töörühmadesse, kus pidime programmi lõpuni koos töötama. Minu rühm keskendus soolisele võrdõiguslikkusele ning ülesandeks oli kokku panna kuni viis punkti, mida soovisime ette kanda viimasel päeval. Selleks, et aju tööle panna, alustasime sooliselt ebavõrdse näidisriigiga, kus pidime panema paika lühi- ja pikaajalise plaani, kuidas olukorda parandada. Minu jaoks olid peamised murekohad asjaolu, et raseduspuhkusele jäämine mõjutab hilisemas elus negatiivselt seda, kui palju naised pensioni saama hakkavad ja küsimus, kuidas integreerida soolise võrdõiguslikkuse printsiipe juba varases koolieas.

Eelviimasel päeval lihvisime oma soovitusi, milleks olid:

• luua soolise võrdõiguslikkuse alane teabekeskus Euroopa Nõukogus;
• luua nõukogu, mis vastutaks, et liikmesriikides tehakse otsuseid lähtudes intersektsionaalsusest ja soolise võrdõiguslikkuse printsiipidest;
• rakendada soolise võrdõiguslikkuse garantii haridus- ja kultuuriasutustele;
• mobiliseerida noorteorganisatsioone, et nad teeksid valitsustega rohkem koostööd soolist võrdõiguslikkust puudutavas poliitikas.

Hea  elukeskkond – kas privileeg või inimõigus?

Peale diskussiooni anti meile vaba aega, mille ma sisustasin kesklinnas jalutamisega. Mulle tuli üllatuseks, kui hästi on Strasbourg’i linn planeeritud. Sealne rattaliiklus on imeline ja rattateid leidub igal pool, samuti on seal väga palju rohelust ning parke, mis hoiavad kuumal suvepäeval temperatuuri talutavana.Viimasel päeval kuulasin teiste gruppide ettekandeid ja üritus lõpetati uhkelt koogi lahtilõikamisega. Mulle pakkus rõõmu, et noorte jaoks korraldatakse üritusi Euroopa tasandil ja meie hääli võetakse kuulda. Ma sain omale väärt kogemuse ja natuke mõtlemisainet – miks me võtame demokraatiat iseenesestmõistetavana ja mille eest me peaks üldse võitlema, kui mitte inimestele võrdsete võimaluste tagamise eest.