28. mai 2014

Reet Sillavee kõne Tallinna Ülikooli rahvusvahelisel valimisea langetamise mõjude konverentsil

Mina olen valimisealine naine. Sada aastat tagasi oli see lause Eestis ennekuulmatu ja seadusega vastuolus. Samas oleme praeguseks jõudnud olukorrani, kus saan valida mina, minu soo- ja eakaaslased ja teatud valimistel isegi mitte-kodanikud.

Aastast 1989, kui Eestis hakati ametlikult keskmist oodatavat eluiga mõõtma, on see naistel tõusnud 5, meestel 3 aasta võrra. Samas on loomulik iive viimase kümne aasta jooksul vaid korra plussis olnud. Seega rahvastik vananeb ja valijate keskmine vanus samuti. Seda tuleb muuta, et ühiskonna tähelepanu ka noortele tõmmata.

Mul on kolm soovi, mis minu arvates aitaks Eestil püsida nooremeelse agara väikeriigina Euroopa hiidude keskel.

Minu esimene soov on, et Eesti noored saaksid aru, kui tänulikud me peame olema võimaluse eest kasvada vabal maal. Hiljutised sündmused on seda vanemate põlvkondade seas suuresti võimendanud, loodetavasti mõjub see teatava äratuskellana ka noortele, kes on sündinud ja kooligi lõpetanud vabas riigis.

Terve põlvkond täiskasvanud ja hoolimata seadusemuudatusest valimisõiguslikke kodanikke on igal elupäeval nautinud vabadust omas riigis. Need noored on saanud vabalt ammutada infot, külastada kogu vaba maailma ja laiendada silmaringi tänu piirideta infotehnoloogia arengule. Nendel noortel on 16-aastaselt käes rohkem infot ja võimalust riigis toimuva kohta teavet koguda kui varasemate põlvkondade valijatel elu lõpuni tekkis.

Valimisiga ei ole kivisse raiutud. Eestis on valimisiga kõikunud 16 ja 22 vahel viimase 75 aasta jooksul. 16-aastased lasti valima Eesti Kongressi – kogu, mis taastas meie vabariigi. Ometigi otsustati alates järgmistest valimistest valimisiga taas tõsta. Siinjuures tuleb mainida, et Asutavas kogus oli laual ettepanek jätta valimisiga 16-le.

Teiseks sooviks on, et ühiskond tolereeriks mitmekülgsust. Mõistaks, et mitu pead on ikka mitu pead, ükskõik mis värvi juuksed mis värvi pea otsas on. Iseäranis hea, kui need pead on erinevas vanuses, eri rassist ning rahvusest, sest siis ei jää arvamused ühekülgseks ja areng toppama. Seda tolerantsi saavad kõige paremini hoogustada noored ja noortemeelsed, kas siis läbi valimisprotsessi, kodanikuaktivistidena või oma kodukohas midagi korraldades.

Ja kolmandaks soovin ma, et me tahaksime endast maha jätta märki. Ja ma ei mõtle ökoloogilist jalajälge! Ma soovin, et me kõik tahaks teha maailma kasvõi natukenegi paremaks. Alustada saame oma kodukohast – kuulame, mis on öelda noortel, kes tihti erinevatelt vanemate paarikümnest aastast ju terve oma elu ühes kohas elanud on.