4. sept. 2023

Kolmapäeval, 23.augustil toimus Tallinnas TLU projekti Noorte Osaluse Suurendamine raames aruteluseminar teemal “Noorte osaluse ja kodanikuhariduse ümbermõtestamisest”. Arutlusseminari eesmärgiks oli otsida vastuseid küsimustele, kuidas paremini noorte osaluse käsitlust ja indikaatoreid kaasajastada ning need käsitlused ka noortepoliitikat kujundavatesse dokumentidesse tuua. Samuti räägiti võimalustest kodanikuhariduse kujundamisel noorte kogemusi arvestavaks nii informaalses, mitteformaalses kui ka formaalses õppes.

Noorte osalus: kuidas tuleks osaluse definitsiooni ja indikaatoreid muuta nii, et toetus jõuaks enamate noorteni?

Noorte osaluse arendusjuht tutvustamas oma ettekandes traditsioonilisi osalusvorme ning noorte osaluse fondi võimalusi

Noorte osaluse käsitlus lähtub enamjaolt noorte kaasamise põhimõtetest ning seda on määratletud mitmeti, kuid keeruliseks muudab selle rakendamise asjaolu, et enamasti pole noorte osaluse mõistele ühest lähenemist. Airi-Alina Allaste tõi oma ettekandes välja, et mitmed uuringud näitavad seda, et noorte osalus traditsioonilistes osalusvormides on langustrendis, kuid see ei tähenda, et noorte osalus on vähenenud. Noored on leidnud endale alternatiivseid osalusvorme ning kasutavad üha aktiivsemalt näiteks digitaalseid võimalusi, elustiilivalikute tegemist oma meelestatuse väljendamiseks ning sotsiaalmeedia võimalusi alates kommentaariumites arvamuse avaldamisest kuni postituste reageeringuteni. Noortel peab olema võimalus kaasa rääkida kõigil kogu- ja ühiskondlikult olulistel teemadel.

Ilona-Evelyn Rannala juhtis tähelepanu sellele, et erinevad noorte osalust käsitlevad dokumendid toovad välja, et noorte osalus on kitsalt konstrueeritud ja defineeritud kui kuulumine traditsioonilise osalusvormi koosseisu, mille põhiülesanne on kaasa rääkida noori puudutavatel teemadel ja seda eelkõige kohaliku omavalitsuse tasandil. Ka noorsootöö seaduses (Riigi Teataja 2010) keskendutakse peamiselt noortevolikogu definitsiooni ja rolli kirjeldamisele. Alusdokumentidest lähtuvalt on välja töötatud ka noorte osalust mõõtvad indikaatorid, mis eelkõige lähtuvad traditsioonilistest osalusvormidest ning mõõdetakse toimivate osaluskogude arvu. Indikaatorid, mida tänasel päeval noorte osaluse mõõtmiseks kasutatakse, pole enam valiidsed, sest need keskenduvad vaid traditsioonilistele osalusvormidele, kuhu kuuluvad enamjaolt aktiivsed noored, kes moodustavad noorte eagrupist vaid väikese osa.

Poliitikakujundajad kalduvad arvama seda, et noori ei huvita kogukond ja selle areng, sest nad ei osale traditsioonilistes osalusvormides. Mai Beilmann oma ettekandes tõi välja, et kuigi uuringute kohaselt noored ei taha organiseeruda, siis see ei tähenda, et nad on mitteaktiivsed. Esile kerkib selles arutelus aga küsimus, et kuidas noor tunneb ära, et ta osaleb? Üha enam osalevad noore vabatahtlikus tegevuses ning avaldavad oma meelsust erinevates digikanalites ja sotsiaalmeedias. See näitab selgelt, et noored teevad seda, mis poliitikakujundajate vaateväljast välja jääb ja osalevad keskkondades, kuhu poliitikakujundajad ei jõua. Mida varem, laiemalt ja teadlikumalt on noored kaasatud demokraatlikesse otsustusprotsessidesse, seda parem, sest see omakorda mõjutab nende kujunemist aktiivseks kodanikuks. Sealjuures tuleb silmas pidada, et noorte kaasamine ei tohi olla pelgalt näiline, sest negatiivne osaluskogemus mõjutab noore tulevikuosalust.

Seminari aruteludest tuli selgelt välja, et noorte osaluse definitsiooni muutmine on tänases ühiskonnas õigustatud ja vajalik, et tagada jõudmine enamate noorteni. See loob omakorda keskkonna, et kaasajastada ka noorte osalust mõõtvad indikaatorid. Siiani oleme noorte osaluse puhul mõõtnud normide täitmist, kuid kuidas luua võimalus mõõta tegelikku noorte osaluse sisu ja mõju ning kas noortevaldkond on piisavalt uuendusmeelne seda tegemaks? On oluline meeles hoida, et indikaatorite täitmine omab mõju inimese käitumisele ning suuna hoidjatena on need olulised. Indikaatorid peavad olema välja töötatud aga erinevatel tasanditel, sest noorte osalus pole pelgalt noorte osalus otsustusprotsessides, vaid ka vabatahtlikus tegevuses ning omaalgatuses.

Kodanikuharidus: mida saaks rohkem ära teha, et kodanikuharidus oleks noortele huvitavam ja innustavam?

Tallinna linna noortevolikogu esimees Jonahhes-Emmanuel Allas tõstatamas arutelu kodanikuhariduse teemadel

Kodanikuharidus jääb võõraks ja kaugeks koolikeskkonnas, sest ühiskonnaõpetuse ainekava, mille alusel seda õpetatakse, ei vasta enam õpilaste tegelikele vajadustele. Samuti ei arvestata koolikeskkonnas enamjaolt kooliväliste tegevustega, mis eelkõige toetavad noore kujunemist aktiivseks kodanikuks. Oluline on välja selekteerida, et mis on kooli võimuses ja mis peab tulema mujalt. Kui teema läheb noortele korda, siis see jõuab nendeni. Johannes-Emmanuel Allas tõi oma ettekandes välja, et teadmatus ja oskamatus loovad ohtlikke olukordi. Seetõttu on oluline integreerida ainekavadesse noorte osaluse teemasid erinevatel tasanditel, mis tuuakse noorteni in- ja mitteformaalse õppe metoodikaid kasutades.

Kodanikuna me näitame oma eeskujuga seda, mida me soovime saavutada. Koolides jääb hetkel vajaka süsteemsusest, et noori kodanikuks kujunemisel toetada, sest ei piisa ainult ühiskonnaõpetuse tundidest. Samas on oluline meeles pidada, et kodanikuna ühiskonnas tegutsedes peame tuginema argumenteeritud soovidele ja otsustele, mis on teadlikult oma kogemuse baasil formuleeritud. See eeldab aga laia silmaringi ning erinevate protsesside tundmist, mida on keeruline ainult teoreetilisele teadmisele rajada. Kaasamine pole vaid informeerimine, vaid noorte võimestamine. Sealhulgas tuleb meeles pidada, et me kõik oleme erinevad ja seda tuleb aktsepteerida.

Erinevatest ettekannetest selgus, et juba praegu on võimalik integreerida ainekava elluviimisesse praktilist kogemust, mis aitab kodanikuhariduse noortele huvitavamaks ja innustavamaks muuta. Noored küll teavad palju, sest ainekavad on välja töötatud nii, et edasi antakse peamiselt  teoreetilist teadmist, kuid noored ei oska oma teadmisi praktikas rakendada. Võimalusi selleks on loodud mitmeid, sest inimestele meeldivad valmis lahendused. Näiteks veebiportaal rahvaalgatus.ee, Euroopa Parlamendi simulatsioonid, koolide kaasav eelarve, loov- ja uurimistöö, õpilasesinduses osalemine kui valikaine või näiteks vabatahtlik töö/kogukonnapraktika. Siit tekib järgmine küsimus: võimalused on loodud, kuid need ei jõua koolidesse. Kas see on tingitud kommunikatsioonihäiretest või meie koolid ei ole selleks veel valmis? Kätlin Jürma tõi oma ettekandes välja, et uue kooli sisu loomisel tuleb lähtuda noorte vajadustest ning kaasata neid ühisloomes. Samuti on olulisel kohal headest praktikatest õppimine.

Kokkuvõtlikult saab öelda, et ühiskonna pidev areng suunab meid uuendustele, mille üheks eesmärgiks noortevaldkonnas on noorte osaluse suurendamine ja jõudmine rohkemate noorteni. Selleks on oluline noorte osaluse defineerimine lähtuvalt noorte vajadustest ning ühiskonna ootustest ning tuua fookusesse noorte osaluse kontekstis lisaks arvnäitajatele protsessi enda väärtustamine.

Autor:

Kätlin Merisalu

Eesti Noorteühenduste Liit

Noorte osaluse arendusjuht